Töistest tegemistest...

VIII nädala teisipäeva õhtu oli ootamatult töine. Ootamatult suri baari juhataja Jose isa ja kella 22 paiku olime tööl Vanessa ja Hugoga kolmekesi. Väga kiire oli, sest majas oli palju inimesi ja nüüd, mil meid oli üks vähem, tundus lausa hullumaja. Isegi siis kui me kasutasime vaid plastiktopse. Mina töötasin välibaaris ja Vanessa sisebaaris ja Hugo jooksis edasi-tagasi. Sain sellel õhtul peavalu, millest lahti saamiseks kulus mitu päeva. Kui tavapäraselt lõpetan 00:30, siis täna 00:45. Olen ülimalt õnnelik järgnevate vabade päevade üle, sest ma tõepoolest vajan neid.

Reede üllatas väga avameelsete klientidega. Nimelt üks itaalia neiu oli nii meeleheitel, et küsis pea iga meestöötaja käest, et kas need veedaks öö temaga. Juba tuttav purjutav šotlane uuris turvamehe käest, et kas mõni naistöötaja ka ilma poiss-sõbrata on. Lisaks tundis ta huvi, kust võiks saada prostituudi teenuseid. Hmm... väga huvitav. Nädalalõpul lahkus osa kliente ja asemele tulid uued, kellele tuli hakata otsast peale kehtivaid reegleid selgeks tegema. Lisaks teeme vaikselt ettevalmistusi tagasi koju minekuks. Järgmisel nädalal ja kolme nädala pärast ka on meil vaid üks vaba päev, sest tahame Teelega enne äralendu saada kahte lisa vaba päeva, et sõita Mallorcale. Seega ootab ees veel viis tööpäeva enne kui natuke puhata saab.

Päevad mööduvad lennates ja õhtud tööd tehes. IX nädala esmaspäev rõõmustas sellega, et lahkus tülikas šotlane, kes siin oma perekonnaga kaks pikka nädalat veetis. Kõige tipuks laulis see mees eelmisel õhtul karaoket - Robbie Williams „You Are the One“ ja kui temalt nime küsiti vastas ta „Epi!“. Appi!!! Mina seda õnneks ei kuulnud, kuna töötasin sel õhtul sisebaaris. Monica ja Jesus aga rääkisid mulle üksikasjalikul toimunust. Ainuke meeldiv asi selle juures oli see, et auhinnaks saadud vahuveini sain kingituseks endale. Tavaliselt olen ma pisut kurb kui juba tuttavaks saanud inimesed lahkuvad, kuid sel esmaspäeval olin vägagi õnnelik. Teised töökaaslased olid samuti rõõmsad.

Kolmapäeval tekitas pisut lisapingeid baari juhataja Jose. Ma ei olnud seda enne tähele pannud, et ta alati väga närviline on. Teised töötajad aga teavad seda ja seega teised kui vähegi võimalik püüavad leida endale tegemist temast võimalikult kaugel. Sel õhtul oli meid tööl tavapärase nelja töötaja asemel viis ja seega oli ka tööd vähem. Üldse möödus selle nädala teine pool suhteliselt rahulikult. Siiski jooksis Jose ringi nagu mingi elektrit täis jänes ja ajas kõik töökaaslased närvi. Poole õhtu peale oli kõigil töötajatel temaga mingi probleem tekkinud. Mina võtsin rahulikult – pean temaga töötama veel vaid kuu aega ja ei taha seda aega probleemidega sisustada. Õnneks 22 paiku õhtul teatas Jose, et on stressis ja läks ära koju. Ülejäänud hilisõhtu möödus tänu sellele rahulikult. Olin õnnelik saabuva vaba päeva üle.

Nädalalõpul töötasin sisebaaris. Nii jooke valades kui laudu koristades ning klaase-tasse pestes. Aeg möödus kiiresti. Koju minekuni, õigemini töötamise lõpetamiseni on jäänud veel täpselt kuu aega ehk neli nädalat. 5. september, pühapäev saab olema viimane tööpäev Menorcal. Ei tea kas rõõmustada või kurvastada, sest siin on väga tore. Samas kodus on ka hea olla.

Epi

Hola amigos!

Nonii, kirjutan siis natuke meie viimase aja tegemistest. Ma ei mäletagi mis päeva peale Epp pidama jäi, aga kirjutan siis sellest mis meelde tuleb.

Eelmine nädal me suurt ei teinudki. Tööl on ikka paras hullumaja ja see jätkub kindlasti veel vähemalt kuu aega. Teisipäeva õhtul, kui meil oli viimane tööpäev enne kahte vabat päeva, suri ära Epu bossi isa ning nad jäid tööle ainult kolmekesi. Eks Epp võib sellest pikemalt rääkida, kui ta viitsib muidugi. Igatahes oli sel päeval neil seal hullumaja, ma isegi läksin aitasin natuke nõusid ja tuhatoose pesta seal vabatahtlikult, vastutasuks varastasin baarist tasuta jäätist:)Tänu sellele kurvale sündmusele tegi Hugo baaris lisavahetusi ja tal pole juba rohkem kui 2 nädalat vaba päeva olnud. Vaesekene. Aga sel neljapäeval peaks tal siiski vaba olema, koos meiega, jeejee:)

Sel nädalal töötame meie Epuga ainult ühe vaba päevaga, kuna tahame juba 6.septembril siit Mallorcale minna. Tegelikult peaksime 6. ja 7.septembril veel töötama, aga kuna meie lend Eestisse läheb Mallorcalt 8.septembri varahommikul, siis teeme 2 päeva augustis ette ära ja läheme varem Mallorcale. Näeme ehk natuke Mallorcat ka:)Ja lisaks sellele üritame endale tasuta öömaja sebida ühes meie hotelliketi hotellis. Luksuslik elu meil.

Tegelikult tahtsin ma rääkida eelmise nädala vabadest päevadest. Kolmapäeval otsustasime vabalt võtta ja minna lihtsalt Ciutadellasse shoppama. Ärkasime hommikul kell 11 ja seadsime siis sammud linnapoole. Saime mõnes poes käia ja järsku märkasime, et kõik poed sulgevad. Mõne hetke pärast oligi terve linna põhimõtteliselt kõik poed kinni ja siesta käis täies hoos. Epp sai enne siestat endale siiski midagi ostetud, ma ei mäletagi enam mis need olid ja mina sain ka endale uued odavad lühikesed püksid ja 2 maikat ainsast poest mis siesta ajal lahti oli (Mango). Õhtul me midagi minuarust rohkemat ei teinudki, käisime vist korraks Flamingos ka, aga midagi erilist seal ei toimunud.

Neljapäeval saime Kokolt auto ja läksime Epuga kahekesi trippima. Külastasime palju kohti. Esimeseks sihtkohaks oli Son Bou, mis on siis Menorca pikim ja samas ka kõige rahvarohkem rand. Ilus oli küll, aga ujuma ei viitsinud sinna minna, sest tahtsime teistesse kohtadesse ka jõuda. Edasi külastasime veel järjest siiamaani külastamata lõunaranniku randu ningi lõpuks suundusime Mao ümbrusesse. Nägime ära ka Mao sadama teise poole, kust oli vapustav vaade Mao sadamapiirkonnale. Mao sadam peaks olema Vahemere sügavaim ja vist isegi kõige pikem sadam. Käisime ära ka La Mola kindluse juures, kuhu me sisse aga ei läinud, sest lühem ekskursioon oleks võtnud 45min ja pikem umbes 2h. Sellist aega meil aga ei olnud ja võtsime suuna tagasi kodupoole. Õhtul käisime korraks veel Flamingos, kust saabusime koju juba kaheteistpaiku, küsisime baarist mõned võikud, mida grillis soojendasime ja siis magama ära, sest ees ootas meie pikim töönäda, mis saab oma otsa siis homme. Terve see nädal olemegi olnud tublid tööinimesed, väljas käinud pole, ainult töö ja voodi. Täna ärkasime vara, et käia Ciutadellas pangas ja nüüd olen mina küll suht laip. Homme pidi tulema ka üks hull tööpäev, kuna Spanish special tõsteti see nädal vist kolmapäeva peale. ´´nii tore´´. Aga elab üle.

Lähengi nüüd tuppa ära. Eks me üritame varsti jälle kirjutada. Üks väike kuuke ongi siin Hispaanias veel veeta. Ma üldse ei taha mõelda, kui pisaraterohke see hüvastijätmine siin saab olema.

Aga minupoolt tsau, olge ikka sama ilusad ja armsad nagu te siiamaani olnud olete.
Kalli-kalli.
Teele:)