Töistest tegemistest...

VIII nädala teisipäeva õhtu oli ootamatult töine. Ootamatult suri baari juhataja Jose isa ja kella 22 paiku olime tööl Vanessa ja Hugoga kolmekesi. Väga kiire oli, sest majas oli palju inimesi ja nüüd, mil meid oli üks vähem, tundus lausa hullumaja. Isegi siis kui me kasutasime vaid plastiktopse. Mina töötasin välibaaris ja Vanessa sisebaaris ja Hugo jooksis edasi-tagasi. Sain sellel õhtul peavalu, millest lahti saamiseks kulus mitu päeva. Kui tavapäraselt lõpetan 00:30, siis täna 00:45. Olen ülimalt õnnelik järgnevate vabade päevade üle, sest ma tõepoolest vajan neid.

Reede üllatas väga avameelsete klientidega. Nimelt üks itaalia neiu oli nii meeleheitel, et küsis pea iga meestöötaja käest, et kas need veedaks öö temaga. Juba tuttav purjutav šotlane uuris turvamehe käest, et kas mõni naistöötaja ka ilma poiss-sõbrata on. Lisaks tundis ta huvi, kust võiks saada prostituudi teenuseid. Hmm... väga huvitav. Nädalalõpul lahkus osa kliente ja asemele tulid uued, kellele tuli hakata otsast peale kehtivaid reegleid selgeks tegema. Lisaks teeme vaikselt ettevalmistusi tagasi koju minekuks. Järgmisel nädalal ja kolme nädala pärast ka on meil vaid üks vaba päev, sest tahame Teelega enne äralendu saada kahte lisa vaba päeva, et sõita Mallorcale. Seega ootab ees veel viis tööpäeva enne kui natuke puhata saab.

Päevad mööduvad lennates ja õhtud tööd tehes. IX nädala esmaspäev rõõmustas sellega, et lahkus tülikas šotlane, kes siin oma perekonnaga kaks pikka nädalat veetis. Kõige tipuks laulis see mees eelmisel õhtul karaoket - Robbie Williams „You Are the One“ ja kui temalt nime küsiti vastas ta „Epi!“. Appi!!! Mina seda õnneks ei kuulnud, kuna töötasin sel õhtul sisebaaris. Monica ja Jesus aga rääkisid mulle üksikasjalikul toimunust. Ainuke meeldiv asi selle juures oli see, et auhinnaks saadud vahuveini sain kingituseks endale. Tavaliselt olen ma pisut kurb kui juba tuttavaks saanud inimesed lahkuvad, kuid sel esmaspäeval olin vägagi õnnelik. Teised töökaaslased olid samuti rõõmsad.

Kolmapäeval tekitas pisut lisapingeid baari juhataja Jose. Ma ei olnud seda enne tähele pannud, et ta alati väga närviline on. Teised töötajad aga teavad seda ja seega teised kui vähegi võimalik püüavad leida endale tegemist temast võimalikult kaugel. Sel õhtul oli meid tööl tavapärase nelja töötaja asemel viis ja seega oli ka tööd vähem. Üldse möödus selle nädala teine pool suhteliselt rahulikult. Siiski jooksis Jose ringi nagu mingi elektrit täis jänes ja ajas kõik töökaaslased närvi. Poole õhtu peale oli kõigil töötajatel temaga mingi probleem tekkinud. Mina võtsin rahulikult – pean temaga töötama veel vaid kuu aega ja ei taha seda aega probleemidega sisustada. Õnneks 22 paiku õhtul teatas Jose, et on stressis ja läks ära koju. Ülejäänud hilisõhtu möödus tänu sellele rahulikult. Olin õnnelik saabuva vaba päeva üle.

Nädalalõpul töötasin sisebaaris. Nii jooke valades kui laudu koristades ning klaase-tasse pestes. Aeg möödus kiiresti. Koju minekuni, õigemini töötamise lõpetamiseni on jäänud veel täpselt kuu aega ehk neli nädalat. 5. september, pühapäev saab olema viimane tööpäev Menorcal. Ei tea kas rõõmustada või kurvastada, sest siin on väga tore. Samas kodus on ka hea olla.

Epi