Töistest tegemistest...

VIII nädala teisipäeva õhtu oli ootamatult töine. Ootamatult suri baari juhataja Jose isa ja kella 22 paiku olime tööl Vanessa ja Hugoga kolmekesi. Väga kiire oli, sest majas oli palju inimesi ja nüüd, mil meid oli üks vähem, tundus lausa hullumaja. Isegi siis kui me kasutasime vaid plastiktopse. Mina töötasin välibaaris ja Vanessa sisebaaris ja Hugo jooksis edasi-tagasi. Sain sellel õhtul peavalu, millest lahti saamiseks kulus mitu päeva. Kui tavapäraselt lõpetan 00:30, siis täna 00:45. Olen ülimalt õnnelik järgnevate vabade päevade üle, sest ma tõepoolest vajan neid.

Reede üllatas väga avameelsete klientidega. Nimelt üks itaalia neiu oli nii meeleheitel, et küsis pea iga meestöötaja käest, et kas need veedaks öö temaga. Juba tuttav purjutav šotlane uuris turvamehe käest, et kas mõni naistöötaja ka ilma poiss-sõbrata on. Lisaks tundis ta huvi, kust võiks saada prostituudi teenuseid. Hmm... väga huvitav. Nädalalõpul lahkus osa kliente ja asemele tulid uued, kellele tuli hakata otsast peale kehtivaid reegleid selgeks tegema. Lisaks teeme vaikselt ettevalmistusi tagasi koju minekuks. Järgmisel nädalal ja kolme nädala pärast ka on meil vaid üks vaba päev, sest tahame Teelega enne äralendu saada kahte lisa vaba päeva, et sõita Mallorcale. Seega ootab ees veel viis tööpäeva enne kui natuke puhata saab.

Päevad mööduvad lennates ja õhtud tööd tehes. IX nädala esmaspäev rõõmustas sellega, et lahkus tülikas šotlane, kes siin oma perekonnaga kaks pikka nädalat veetis. Kõige tipuks laulis see mees eelmisel õhtul karaoket - Robbie Williams „You Are the One“ ja kui temalt nime küsiti vastas ta „Epi!“. Appi!!! Mina seda õnneks ei kuulnud, kuna töötasin sel õhtul sisebaaris. Monica ja Jesus aga rääkisid mulle üksikasjalikul toimunust. Ainuke meeldiv asi selle juures oli see, et auhinnaks saadud vahuveini sain kingituseks endale. Tavaliselt olen ma pisut kurb kui juba tuttavaks saanud inimesed lahkuvad, kuid sel esmaspäeval olin vägagi õnnelik. Teised töökaaslased olid samuti rõõmsad.

Kolmapäeval tekitas pisut lisapingeid baari juhataja Jose. Ma ei olnud seda enne tähele pannud, et ta alati väga närviline on. Teised töötajad aga teavad seda ja seega teised kui vähegi võimalik püüavad leida endale tegemist temast võimalikult kaugel. Sel õhtul oli meid tööl tavapärase nelja töötaja asemel viis ja seega oli ka tööd vähem. Üldse möödus selle nädala teine pool suhteliselt rahulikult. Siiski jooksis Jose ringi nagu mingi elektrit täis jänes ja ajas kõik töökaaslased närvi. Poole õhtu peale oli kõigil töötajatel temaga mingi probleem tekkinud. Mina võtsin rahulikult – pean temaga töötama veel vaid kuu aega ja ei taha seda aega probleemidega sisustada. Õnneks 22 paiku õhtul teatas Jose, et on stressis ja läks ära koju. Ülejäänud hilisõhtu möödus tänu sellele rahulikult. Olin õnnelik saabuva vaba päeva üle.

Nädalalõpul töötasin sisebaaris. Nii jooke valades kui laudu koristades ning klaase-tasse pestes. Aeg möödus kiiresti. Koju minekuni, õigemini töötamise lõpetamiseni on jäänud veel täpselt kuu aega ehk neli nädalat. 5. september, pühapäev saab olema viimane tööpäev Menorcal. Ei tea kas rõõmustada või kurvastada, sest siin on väga tore. Samas kodus on ka hea olla.

Epi

Hola amigos!

Nonii, kirjutan siis natuke meie viimase aja tegemistest. Ma ei mäletagi mis päeva peale Epp pidama jäi, aga kirjutan siis sellest mis meelde tuleb.

Eelmine nädal me suurt ei teinudki. Tööl on ikka paras hullumaja ja see jätkub kindlasti veel vähemalt kuu aega. Teisipäeva õhtul, kui meil oli viimane tööpäev enne kahte vabat päeva, suri ära Epu bossi isa ning nad jäid tööle ainult kolmekesi. Eks Epp võib sellest pikemalt rääkida, kui ta viitsib muidugi. Igatahes oli sel päeval neil seal hullumaja, ma isegi läksin aitasin natuke nõusid ja tuhatoose pesta seal vabatahtlikult, vastutasuks varastasin baarist tasuta jäätist:)Tänu sellele kurvale sündmusele tegi Hugo baaris lisavahetusi ja tal pole juba rohkem kui 2 nädalat vaba päeva olnud. Vaesekene. Aga sel neljapäeval peaks tal siiski vaba olema, koos meiega, jeejee:)

Sel nädalal töötame meie Epuga ainult ühe vaba päevaga, kuna tahame juba 6.septembril siit Mallorcale minna. Tegelikult peaksime 6. ja 7.septembril veel töötama, aga kuna meie lend Eestisse läheb Mallorcalt 8.septembri varahommikul, siis teeme 2 päeva augustis ette ära ja läheme varem Mallorcale. Näeme ehk natuke Mallorcat ka:)Ja lisaks sellele üritame endale tasuta öömaja sebida ühes meie hotelliketi hotellis. Luksuslik elu meil.

Tegelikult tahtsin ma rääkida eelmise nädala vabadest päevadest. Kolmapäeval otsustasime vabalt võtta ja minna lihtsalt Ciutadellasse shoppama. Ärkasime hommikul kell 11 ja seadsime siis sammud linnapoole. Saime mõnes poes käia ja järsku märkasime, et kõik poed sulgevad. Mõne hetke pärast oligi terve linna põhimõtteliselt kõik poed kinni ja siesta käis täies hoos. Epp sai enne siestat endale siiski midagi ostetud, ma ei mäletagi enam mis need olid ja mina sain ka endale uued odavad lühikesed püksid ja 2 maikat ainsast poest mis siesta ajal lahti oli (Mango). Õhtul me midagi minuarust rohkemat ei teinudki, käisime vist korraks Flamingos ka, aga midagi erilist seal ei toimunud.

Neljapäeval saime Kokolt auto ja läksime Epuga kahekesi trippima. Külastasime palju kohti. Esimeseks sihtkohaks oli Son Bou, mis on siis Menorca pikim ja samas ka kõige rahvarohkem rand. Ilus oli küll, aga ujuma ei viitsinud sinna minna, sest tahtsime teistesse kohtadesse ka jõuda. Edasi külastasime veel järjest siiamaani külastamata lõunaranniku randu ningi lõpuks suundusime Mao ümbrusesse. Nägime ära ka Mao sadama teise poole, kust oli vapustav vaade Mao sadamapiirkonnale. Mao sadam peaks olema Vahemere sügavaim ja vist isegi kõige pikem sadam. Käisime ära ka La Mola kindluse juures, kuhu me sisse aga ei läinud, sest lühem ekskursioon oleks võtnud 45min ja pikem umbes 2h. Sellist aega meil aga ei olnud ja võtsime suuna tagasi kodupoole. Õhtul käisime korraks veel Flamingos, kust saabusime koju juba kaheteistpaiku, küsisime baarist mõned võikud, mida grillis soojendasime ja siis magama ära, sest ees ootas meie pikim töönäda, mis saab oma otsa siis homme. Terve see nädal olemegi olnud tublid tööinimesed, väljas käinud pole, ainult töö ja voodi. Täna ärkasime vara, et käia Ciutadellas pangas ja nüüd olen mina küll suht laip. Homme pidi tulema ka üks hull tööpäev, kuna Spanish special tõsteti see nädal vist kolmapäeva peale. ´´nii tore´´. Aga elab üle.

Lähengi nüüd tuppa ära. Eks me üritame varsti jälle kirjutada. Üks väike kuuke ongi siin Hispaanias veel veeta. Ma üldse ei taha mõelda, kui pisaraterohke see hüvastijätmine siin saab olema.

Aga minupoolt tsau, olge ikka sama ilusad ja armsad nagu te siiamaani olnud olete.
Kalli-kalli.
Teele:)

jätk...

Reede oli töö juures oli aga huvitav päev. Kella 18 ajal tekkis väike probleem elektriga. Elekter läks lihtsalt ära. Seega saime baaris külalistele pakkuda vaid õlut, sangriat, veine ja vett. Lisaks tuli seletada inimestele, mis juhtunud on. Tunni möödudes ei olnud olukord veel laabunud. Tekkis probleeme õllega, sest süsteem vajab jahtumiseks elektrit. Lisaks saabus õhtusöögi aeg, mis tähendas seda, et köögis vajati hädasti elektrit. Seega 19 paiku pandi tööle generaator, mis kattis ära hädapärasema elektrivajaduse köögis, retseptsioonis ja baaris. Kui tavaliselt hakkame kell 19 jooke pakkuma klaasidest, siis sel päeval lükkus see kellaaeg pisut edasi. Inimesed olid üldjuhul mõistvad, probleeme tekitas vaid see, et nad ei saanud pesemas käia ega kasutada tualette. Õnneks olukord laabus 20 ajal ning kõik läks tagasi oma tavapärasesse rööpasse. Meesterahvas, kes nädalaalguses oma ebameeldivusega hiilgas vabandas viisakalt ja ütles, et ta enam viskit ei joo vaid piirdub õllega. Väga kena temast vabandada – vabandus vastu võetud. 21 paiku ei olnud minu enesetunne kõige parem. Kõhuvalu ja külmavärinad segasid tavapärast rütmi. Ei tea, kas see oli toidust või millestki muust. Õnneks oli sel õhtul rahulik ja Jose lubas mind 21:30 kodusele ravile. Ma olin väga üllatunud. Siiani pole mingeid probleeme tervisega olnud ja seega oli väga kena, et sain varem puhkama minna.

Laupäev ja pühapäev oli enam-vähem tegusad. Saabunud olid uued inimesed, kellele oli vaja selgeks teha, et klaasidega basseini piirkonnas olla ei tohi. Kohvikruuse sai pesta suuremates kogustes. Nüüd peaks hotellis olema külastajaid 500 ringi ja neist pea pooled on itaallased. Kohvi kulub kõvasti. Hotellile samas kasulik kuna nad maksavad espresso eest 1.20 ja piimakohvi eest 1.50 eurot. Alkoholi kulub aga kordades vähem. Väga palju tarbivad nad aga vett, nii naturaalset kui gaseeritud. Lisaks on hotellis inglased, šotlased, hispaanlased ja rootslased.

Ilmselt kõige keerulisem kogu töö tegemise juures ongi vist kommunikatsioon, eelkõige töötajate endi vahel. Vajalike tegevuste võrdne jaotamine võib teinekord pingeid tekitada aga üldjuhul on kõik sõbralikud ja abivalmis. Teenindajate arv on vist jaotatud umbes nii, et iga 90 kliendi kohta peaks olema üks teenindaja. Sain teada, et pärast minu praktikale tulekut said 2 konkreetset töötajat mõlemad ühe lisa vaba päeva ja seega saavad nad ka vähem palka. Kahju kuulda muidugi aga augusti keskpaigast lahkub üks töötaja ja seega peaks ka tööd rohkem olema.

Laupäeva õhtul pärast tööd läksime Teele ja Hugoga Flamingosse, kus sai mõnuga tantsitud ja niisama oldud. Iga päevaga veendud üha enam, et inimesed siin on hullud. Ilmselt igal pool mujal ka!!!! :)

Tsauka-plauka
Epii

Heia-heia!!!

Lõpuks ometi midagigi....

Minugi töönädal algas tegusamalt kui eelmine kuna nädalalõpus saabus üle 200 itaalia turisti ning hetkel peaks külastajaid olema nii 400 ringi. Itaallaste suur osakaal tähendab palju vee valamist ja espresso kohvi tegemist. Üldjuhul on itaallased toredad ainult raske on neile selgeks teha, miks ei tohi basseini lähiümbruses jooke klaasidest juua. Eks ma siis naeratan, vehin kätega, vabandan ette ja taha „Scusate! Solo bichiere plastica. Ché qui zona piscina.“. Mis neil üle jääb, peavad loovutama oma klaasi plastiktopsi vastu. Mõned on aga eriti vastumeelsed sellele tegevusele. Minul pole probleemi sellega olnud aga tean, et teistel on.

Lisaks tekitas probleeme üks purjus ja ebameeldiv meesterahvas Šotimaalt. Lisaks sellele, et ta väga purjus oli õhkas temast negatiivsust ja vastumeelsust kogu maailma vastu. Ta tahtis kogu aeg minuga juttu ajada ja küsis isegi musi - „Give me a kiss!“. Eriti vastumeelne klient oli. Samas ma püüdsin kuidagi ikkagi hakkama saada. Päris eirata ka ei saanud kui ta minu poole pöördus, sest see võinuks teda enam ärritada aga liiga palju ka ei tahtnud temaga vestelda. Pakkusin talle endalegi märkamatult joogiks vett laimi mahlaga lootuses, et see tema seisundit parandab. Hugo oli ka abiks ja mingil hetkel läks ja teavitas turvatöötajat ning baari juhataja Jose´t. Ohutuse mõttes saadeti mind veerand tunniks sisebaari tööle kuniks problemaatiline klient minema läks. Aga ta tuli hiljem tagasi, kuid siis jäi ta külastus eriti lühikeseks. Pereliikmed, kellega koos ta siia tuli olid tema peale vägagi vihased ja sõnakad. Mul on hea meel, et järgmised 2 päeva töötama ei pea.


Kolmapäeval tõusime varakult st 9-st ja pärast söömist ja ettevalmistusi läksime tunnikeseks randa Koko juurde, sest 12 paiku pidime saama temalt auto. Päev oli palav ja enamuse ajast veetsin ma päikesevarju all mulisedes, Teele võttis päikest ka pisut. Auto käes suund Ciutadellasse. Hüppasime läbi ühest suuremast poest ning varustasime ennast joogi, söögi ja muu vajalikuga ning võtsime seejärel suuna saare põhjarannikule La Vall´i. Hugo juhatas meile koha, kus me võime looduslikult kilpkonni ujumas näha. Juhul kui meil veab muidugi. Hugo joonistas meile kassatšekile isegi kaardi. 

Esiteks võtsime suuna Cala Morelli peale, hiljem pöörasime alla teeotsast, mis näitas Cala d´Algaiarens´i randa. Tee sinna oli ääristatud kiviaedadega ja vahelduvate karjamaade, põllulappide ja põõsastikega. Siin-seal võis kohata hobuseid, lehmi ja lambaid. Tee lookles vinka-vonka ja üles-alla. Sõitsime lõpuks pisikesel teekesel, kuhu mahtus korraga liikuma vaid üks sõiduk ning vastutuleva auto mööda laskmiseks tuli end tee kõige laiemas kohas kiviäia äärde litsuda. Autojuhid on siin üldjuhul mõistvad ja lehvitavad osutatud vastutulelikkusele tänutäheks, nii ka mina.  Sõitsime viimasesse parklasse ning jalutasime mõne minuti, et jõuda randa. Jälle üks imetore rand, seekord aga punaka liivaga. Olime jõudnud esimest korda Menorca põhjarannikule ning rõõm oli tunnistada, et me nägime järjekordset uskumatult lahedat kohta.

Jalutasime ranna lõppu ning seejärel otsisime teeotsa, mis viiks järgmisesse randa. Selle tee ääres peaks olema järveke, kus elavad meie väikesed kilpkonnakesed. Teeks on seda asja muidugi palju nimetada. Tegemist oli kitsa-kitsa rajakesega, mida oli mingi aiamoodi asjaga üritatud sulgeda aga kinni see küll kedagi ei pidanud. Rada läbis õdusat männi metsatukka, seejärel läks üle kivikonaruste ning läbi põõsas-džungli. Huvitav oli see, et siin võis täheldada hobuse sõnnikut. Ei kujuta küll ette mismoodi nad siin ratsutavad. Mõnda kohta oli jalutadeski raske läbida. Järvekese leidsime kenasti, sest see oli raja ääres aga kohe ei osanud me kilpkonni näha. Seega jalutasime edasi ning jõudsime järgmisesse pisut eraldatud rannakesele. Tee sinna viis aga üle liivavallide, mis olid tulikuumad. Nüüd me teame, mis tunne on kõrbes ringi jalutada. Mida kõike meie väikesed plätudes varbakesed üle elama ei pidanud!!! Suhteliselt ebameeldiv tunne oli, nagu oleks sütel kõndinud. Jõudnud tagasi järvekese kaldale oli hea oma jalakesi vees jahutada. Ja siis me neid kauaotsitud kilpkonni märkasimegi!!!! Neid oli seal päris palju ning korraga võis neid täheldada kümne ringis. Lisaks leidus seal palju mitmesuguseid kalu. Vesi oli hägune, seega oli alguses neid pisut raske näha. Seal oli nii mõnus olla. Istusime järvekaldal niiskel liival, leotasime varbaid ja jälgisime tšillivaid kilpkonni. Ja nii oma pool tundi vist. Seal käisid veel mõned inimesed aga nad ei viitsinud seal niikaua õnneks olla. Mmmmmmmm.... kilpkonnad.

Siis suund tagasi. Peatusime tunnikese rannas – snorgeldasime, võtsime päikest ja näksisime kaasavõetud palakesi. Uskumatult palju elu võis märgata vaid paar meetrit veepiirist, 30-50 cm sügavuses vees. Lihtsalt vedeled seal vees ja vaatad, kuidas kalakesed ja vähilaadsed oma elu elavad. Põnev!

Päike võetud läksime tagasi parklasse. Plaan on sõita Fornells´i linna. Enne veel põikasime läbi Cala Morell´i linnast. Ilus – valgete hoonete, ilusate vaadete ja koobastega koht. Tasus läbi sõitmist. Järgmine sihtmärk Fornells on kuulus aga selle poolest, et Hispaania kuningas käib seal aeg-ajalt vähke söömas. Ja kõik need, kes juhtuvad samal ajal selles konkreetses restoranis olema saavad seda imemaitsvat rooga tasuta süüa. Kunn teeb kõigile välja!!! Ja see on üks igavesti kallis roog.  Lisaks on seal linnas paljudel kuulsustel suvekodud või nad lihtsalt armastavad seal puhkamas käia. Tuleb tunnistada, et tegemist on imeilusa linnakesega ja isegi veedaks seal rohkem aega. Kõik majad olid hoolitsetud ja lopsakalt-lihavate lillede ja muude taimedega kaunistatud. Lisaks kaunid vaated merele iga nurga peal. Seal on ka väga suur nö sadamaala, kus sellel hetkel mingit regatti peeti. Tegime väikese jalutuskäigu Torre de Fornells kaitsetorni juurde. Seal puhus mõnus soe tuul. See oli nii hea, sest autos oli nii kuradima palav olla. Seal olid mingid itaalia tüübid kolme rolleriga, kes palusid meil neist pilti teha. !No hay problema!

Fornells vaadatud suund Cap de Cavalleria peale. See paistis Torre de Fornells kaitsetorni juurest vaadates vägagi ahvatlev sihtpunkt. Nimelt on tegemist ühe väga pikalt väljavenitatud poolsaarega, mille otsas seisab, nagu arvata võib, uhke tuletorn. Tee sinna on aga kitsas ja kiviaedadega ääristatud ja kohale jõudmine võttis pisut aega. Lisaks juba tuttavatele koduloomadele nägime veel hulgaliselt igas värvitoonid kitsi, kes lausa valatult sellele maastikule sobisid. Jõudes tuletorni juurde nägime juba tuttavaid itaalia tüüpe, kes seekord meist pilti tegid. Lahe! Me ei ole siin ainukesed, kes kauneid kohti näha tahavad.  Aeg oli sealmaal, et pidime võtma suuna kodu poole. Koko lõpetab töö 20 paiku ja tahtsime enne seda kindlasti tagasi olla. Jube uni tuli seal autos ikka peale. Teele ei suutnud ära imestada, et kuidas ma ikka suudan sõita. Ma nägin küll, et ta ise seal vahepeal tukastas korraks.  Õnneks on siin vahemaad suhteliselt lühikesed. Jõudnud Cala´n Bosch´i olime rampväsinud, unistasime ainult veel söögist ja pesema minekust.

Niisiis õhtu – ei, me ei saanud magama minna! Täna on Ciutadellas pidu, kuhu läheb palju inimesi meie hotellist ja seega peame kindlasti kohal olema. Tegime paar jooki ja enne bussisõitu Ciutadellase läksime tunnikeseks Flamingosse, et teha plaane järgmiseks vabaks päevaks ehk neljapäevaks. Plaanid peetud jooksime viimasele 24:30 Ciutadella bussile. Meiega koos olid 2 kena praktikanti – retseptsioonist Kariibi saartelt pärit Andrea ja animatsioonist hispaanlanna Clara. Teel sadamasse hüppasime läbi juba meile tuttavast baarist, kust meile muidugi tasuta maasikanapsu pakuti. Baarmannide küsimus: „kus te kõik see aja olete olnud?“ nõudis meilt aga pikemat seletamist. Hmmmmm... tööl, siin-seal. Edasi sammud Jazzbaari, kus meiega ühinesid veel mitmed töökaaslased. Võtsime endale väikese Havanna 7 aňos rummi kokteili koolaga ja edasi järgnes suurem tantsulöömine. Nädala sees on mõnusam klubis käia, sest siis on rahulikum ja rohkem ruumi tantsimiseks. 5 ajal otsisime kohta, kus mingi võiku saaks, sest kõht oli väga-väga tühi. Niiiiii mõnus oli kui lõpuks süüa sai. Tagasi tahtsime võtta taksot, kuid ükski taksojuht ei olnud nõus 5 inimest peale võtma. Kella 7 bussini oli aega pea 1,5 tundi. Olime nõutud. Leppisime kokku, et mina koos Andrea ja Claraga võtame takso ning Hugo ja Teele tukuvad pingil ning tulevad bussiga. Nii armas neist.

Neljapäeval ärkasime Ricki kõne peale kella 12 ajal, sest plaan oli minna basseini äärde peesitama ja lõunastama. Jalutasime Teelega Ricki, Adiani, Danny ja Astridi majja, kus tegime tassi kohvi ning seejärel läksime Titanic park basseini äärde. Seal veetsime kohe päris mitu tundi. See oli väga tore. Sööma jõudsime alles mingi 17 ajal. See oli siis meie ühend hommiku-lõuna-õhtusöök. Sõime paellat ja jõime veini El Pato restoranis Cala´n Boschi sadamas. Jämmmmy!!!! Pärast tegime ühe tassi kohvi Chaplinis ja seejärel koju pessu. Tunnike puhkust ja siis tegime end jälle korda ning sammud Flamingosse. Kell 21:30 hakkas seal live muusika, mida olime lubanud vaatama minna. Paar klaasi valget veini ja mõnus sume suveöö. Südaöö paiku ühinesid meiega Belu, kellele oli külla tulnud ema Marya Buenos Airesest, Lautaro, Lucas ja Koko. Selgus väike tõsiasi, et Koko nimi ei olegi Koko vaid Eduardo. Õhtu oli lõbus ja tantsida sai kõvasti. Magama kell 4.

Reede oli rahulikum. Töö juures oli aga huvitav päev. Kella 6 ajal tekkis väike probleem elektriga.....


Sellest räägin aga juba järgmine kord.

Lehva-lehva
Epp

Terekest!

Nii, ma üldse ei viitsi tegelikult seda blogi kirjutada, aga kuna mul hetkel nagu on natuke aega selleks, siis ohverdan selle aja ja kirjutan teile. Muidu tuleb jälle liiga palju sündmusi peale.

Tööl oli mul eelmine nädal ikka päris vaikne ja lausa lust oli tööl käia, sest lõuna ajal sain alati pool tundi või isegi tunni varem ära. See tulenes siis sellest, et külastajaid oli ikka väga vähe. Natuke kadedaks tegi see, et kõikidel teistel töötajatel oli kõigil 3 vaba päeva, aga meil ainult 2. Aga pole hullu, sest nüüd on hullumaja tagasi ja kõik töötavad kas ilma või 1 vaba päevaga nädalas. Kuigi jah, tööl on jälle raskem nüüd. Mu boss on ka viimased 4 päeva haige olnud, selletõttu on õnneks vähe vabam õhkkond seal, aga homme ta naaseb ja siis on kõik nagu vanasti. Põnev on ka vahest, sest viimasel ajal on tekkinud igasuguseid sõnavahetusi töötajate vahel. Üks õhtu vihastas üks koristaja meie peale, et me edasi tagasi tema pestud põranda peal käime. Ma arvan, et alguse sai asi minust, sest ma lihtsalt pidin kõige rohkem edasi-tagasi käima ja lihtsalt sattusin kogu aeg temaga kokku seal saali peal. Mina aga hispaania keeles sõimata ei oska, seega ütlesin lihtsalt ´´perdon´´ ja töötasin edasi, lõpuks jäid talle teised ka silma ja nemad juba suud kinni ei hoidnud. Kisa oli ikka korralikult:D Täna oli see sama koristaja tööl, õnneks seekord ta midagi öelda ei julgenud, aga õhust võis pinget ja viha lausa noaga lõigata:D Pimedal tänaval ma temaga kokku ei satuks hea meelega:D
Teine juhtum oli pühapäeval kui pärast pikka vaikust jälle palju tööd oli. Õhtusöök lõppeb kell 21 ja päris paljud inimesed tulid alles sellel kellaajal sööma. Lõpuks kui nad ära läksid, siis oli meil kõigil nii palju tööd, mida pidurdas üks meie araablasest nõudepesija Mohhamed, kes on vähe aeglane ja minuarust ei oma mingit normaalset süsteemi oma töös. Mina ei öelnud ikka midagi, aga tema peale vihastas eriti üks teine nõudepesija Jose, kes õhtuti ettekandja on. Kui Jose nõudepesija Non, siis pole kunagi mingit probleemi, aga õhtuti kui Mohhamed töötab, siis on alati mingi segadus. Niisis Jose ja Mohha karjusid veits üksteisie peale ja üldse eile oli kuidagi väga ebameeldiv päev tööl. Esimest korda siinoleku jooksul ei lõpetanud me õhtul enne kella ühteteist, aga No Pasa Nada! Aa, mohhamedi juures häirib mind see ka, kui ta oma araabia keeles ümiseb. Kuidagi spooky on see:D

Aga räägin siis eelmise nädala vabadest päevadest ja muudest sündmustest ka. Vabasid päevi alustasime teisipäeva õhtul, mil oli meie koduklubis Flamingos Hawaii stiilis pidu. Me natuke üritasime ennast troopilisemalt riidesse panna, aga enamus inimesi olid ikka täiesti tavaliste riietega. A mis seal ikka. Tantsisime päris palju jälle, koju saime vist umbes 3 paiku. Enne tuppa jõudmist pidime muidugi bassust läbi hüppama, seekord õnneks riietega ujuma ei pidanud, sest ujukad olid meil all. Tegime paar pilti ja siis magama ära, sest järgmine päev ootas meid kauaoodatud sukeldumine.

Kolmapäeva hommikul ärkasime varakult, käisime söömas ja pool kümme läksime sukelduma. Kuna keegi teine seekord huvitatud ei olnud, siis tegime seda kolmekesi, mina, Epp ja Hugo. Keegi meist varem sukeldunud polnud. Instruktor oli väga tore, sakslane, kes on siin juba umbes 5 aastat sukeldumisega tegelenud. Rääkis väga hästi inglise keelt, seega arusaamisega mingeid probleeme polnud. Sukelduma läksime Calan Boschi kõrval asuvasse San Xorigieri randa. Ma arvan, et see oli algajatele väga sobiv koht. Alguses instruktor siis seletas meile kõik kiiresti ja korralikult ära ja juba varsti olimegi oma raske varustusega vees. Vees õnneks see varustus nii raske polnud. Ma täpselt ei teagi kui sügaval me lõpuks ära käisime, aga väga väga lahe oli. Nägime mitmeid värvilisi kalu ja tegime pilte. Pildid saime tasuta, sest eelmine kord see tüüp ju kohale ei ilmunud ja noh siinsetele töötajatele on ikka soodustusi ka natuke. Me jäime sukeldumisega väga rahule ja tahame kindlasti veel minna.

Pärast sukeldumist veetsime aega meie hotelli basseini ääres ning hiljem läksime randa chillima. Hulpisime madratsitega vee peal lõpuks nii kaua, et meil hakkas külm ja siis võtsime natuke päikest ning läksime koju pessu ja sööma. Õhtul plaanisime minna siin samas lähedal asuva majaka juurde päikeseloojangut vaatama ja pilte tegema. Seda me ka tegime, panime ilusad kleidid selga ja saime ilusaid pilte. Hugo fotoka objektiiv on ainult natuke seestpoolt määrdunud, seega tuli päris palju pilte plekilistena, aga ta saab need pildid puhtaks teha, nii et pole hullu. Päikeseloojang vaadatud, läksime koju ja hiljem pidime Flamingosse minema, sest meie inglise sõbral Damianil oli sünnipäev ja samas ka viimane õhtu siin Calan Boschis. Eriti küll minna ei viitsinud, aga viisakusest käisime kinkisime talle shampuse ja üsna varsti tulime koju ära.

Neljapäeval plaanisime Kokolt autot laenata ja kuhugi sõita, aga kahjuks see plaan meil ei õnnestunud, sest Koko sõbral oli autot vaja. Ärkasime siiski vara üles, käisime sõime ja siis pidasime plaani, mida edasi teha. Otsustasime, et läheme bussiga kuhugi kaugemale jälle. Sõitsime siis ühte kohta, mille nime ma praegu meenutada ei suuda, aga see ausub enne Santo Tomast. otsustasime, et kõnnime sealt Santo Tomaseni välja, mööda spetsiaalset jalgsimatkamise rada. Tee peale jäid meil ka 2 suurt koobast, mille külastamine meie eesmärgiks oligi. Õnneks oli meil kaasas meie giid Hugo, kes teadis kuhu minna, me Epuga oleks kindlasti ära eksinud ja palavusse ära surnud:D Koopad leidsime üles, käisime neis sees ka. Üks oli hästi pime ja kõndisime seal ainult fotoka valguse abil, aga samas oli seal nii hea jahe vahelduse mõttes. Lõpuks jõudsime Cala Bingigausi mis on siis põhimõtteliselt Santo Tomase rannaga ühenduses. Vees käisime vist 3-4 korda, sest kaldal olla oli suht võimatu. Laine oli väga mõnus, aga lõpuks olime me nii väsinud, et otustasime koju ära minna. Kõndisime siis Santo Tomasesse ja läksime bussiga Ciutadellasse ja seal Calan Boschi. Jõudsime isegi söögi ajaks tagasi. Õhtul me enam kuhugi minna ei suutnud ja jäime koju puhkama.

Reedel käisime jälle tööl ja õhtul samuti välja minna ei viitsinud. Laupäeval otsustasime aga, et kuna 2 päeva on kodus istutud, siis peame kindlasti kuhugi peole minema. Läksime siis alustuseks Flamingosse ja öö lõpetasime koos Flamingo sõpradega Ciutadellas, kust tagasi tulime kella 7se bussiga hommikul. Siis ruttu magama ja kell 12 pidin uuesti ärkama, et tööle minna. Eilne päev ei olnud üldse tore, alustades väsimusest ja lõpetades hambavaluga, sest mu 4 tarkusehammast otsustasid kõik ühel ajal kasvama hakata. Ja nagu eelnevalt mainitud, oli tööd jälle mega palju. See oli üks dia mierda, aga täna öösel sai puhata ja nüüd ongi ainult homne veel ja siis ootab meid jälle 2 vaba päeva.

Lähen magama, tsau-tsau!
Igatsen teid!

Lugu jätkub...

Reede lõunapoolik oli mul tavapärasest teistsugune, sest sõin "hommikust" mitte hotellis vaid koos ühe toreda inglise-portugali päristolu noormehe Rickiga, kes töötab meie kodubaaris Flamingos. Menorcal on ta töötanud juba 7 hooaega kuigi ta igal aastal lubab, et enam ta siia tagasi ei tule. :) Einestasime ühes huvitavas pererestoranis, kus töötajateks kõik pereliikmed - ema, isa, tütar, väimees. Väga vaikne oli seal ja üllatuslikult ei olnud seal kedagi peale meie ja töötajate. Hommikusöögiks oli jääkohvi, karbid imemaitsvas kastmes ja peekoni-juustu-tomati bocadillo. Kadbid olid tõesti väga head ja retsepti küsides tuli välja, et seal ei ole midagi erlist sees vaid juba tuntud küüslauk, sibul, paprika, oliivõli, kala keeduleem ja veel midagi. Pärast sööki läksime koos Danny, tema venna ja Astridi ning tema pojaga lähedalasuva basseini äärde peesitama. Eelpool nimetatud inimesed töötavad kõik Flamingos ja elavad koos ühes pisikeses majakeses. Enne tööle minekut rannast läbi jalutades selgus aga rüümustav asjaolu - Koko oli tagasi tööl!!!!! Mul oli nii hea meel. :P

Järgnes rahulik tööõhtu. Olin enamuse välibaaris ja minuga ühines nii 21 paiku Jesus. Väga rahulik on, majas on hetkel koos meie hotelli alla kuuluva Marina apartmentidega ainult 240 inimest. Seda on väga vähe. Seega pärast tööd ja pesus käimist inimese tunne peal. Käisime tiiru ka Flamingos kuid kauaks sinna ei jäänud.

Laupäev möödus rahulikult ja isegi välja me ei läinud, sest teadsime, et ees ootab jaögpalli-pühapäev, millele järgneb pidu.

Pühapäeval tometasin pisut igasugu asjadega, mida olin ammu planeerinud teha ja muidugi veetsin aega netis pilte laadides ja blogi kirjutades. Töö juures valitses täna aga kuidagi eriti pidulik meeleolu. Baarijuhataja Jose jookis mööda ruumi ringi ja riputas Hispaania lipukesi igale poole ja pani vahuveine külma juba nagu teades tulemust ette. Täna oli välibaari juures väga vaikne, sest kõik vaatasid sees telekast jalkaülekannet. Kuna aga Jose ütles, et välibaar peab olema avatud siis ma läksin kell 20 sinna ja istusin seal. Üks naine koos oma 2 väikese lapsega olid seal ja hiljem üks ema koos oma täisealise tütrega. Nii me siis olime seal kolmekesi ja puhusime juttu - eriti personaalne teenindus. Mingi 21:30 paiku siiski panime baari kinni ja ma läksin sisebaari appi kuna seal oli täna kiirem kui tavaliselt samas ei midagi hullu. Kes jalkat vaatasid teavad, et värav saabus alles mängu viimastel minutitel. Seda saatis võimas kisa ja kepslemine. Mul on hea meel, et Hipsaania võitis!!!! Siis vahukad kapist välja ja jooki valama. Pärast tööd aga pessu ja sammud Flaminosse. Seal oli hullult palju rahvast ja kõik olid vägagi pidumeeleolus. See oli tore. Leidsime endale pisut tühjema nurga, kus saime tantsida ja niisama olla. Koju tulime peale 4-ja kuigi täna seal pidu nii vara ei lõppenud. Pessu ja tuttu.

Ees ootab uus nädal - uute tegemiste ja pidudega!!!! :)

Lehva-lehva
Epp

Tsauka!

Hallo-hallo!!!

Püüan oma viga parandada, mis puudutab kirjutamist. Jätkan siis meie teise vaba päeva ehk neljapäevaga.

Kuna meie kallis sõber Koko ei töötanud enam rannas vähemalt esialgsetel andmetel, siis püüdsime oma päevaplaani koostada kellegist sõltumatult. Tõusime varakult st kell 9 üles, käisime söömas ja tegime päevaplaane. Esiteks oli meil vaja kindlasti ära käia Ciutadellas pangas, et saada kätte palk ja seejärel plaan minna saare pealinna Mao´sse.

Raha kättesaamisega saab kindlasti mingi probleem olema ja selles ei pidanud me kahtlema. Nimelt taheti meie käest saada mingit Hispaanias töötamise tõendi numbrit, millest meil õrna aimugi ei olnud kuna me oleme siin ju praktikal. Õnneks enne linna minekut sai direktor Victori juurest läbi käidud, sest minu perekonnanimi oli tsekile valesti kirjutatud - mitte Tuisk vaid Tusik :). Seega oli ta teadlik teda ootavast telefonikõnest. Egas midagi, pidingi helistama oma telefonilt Victorile ja tema seletas tükk aega tellerile, et kuidas ikka need asjalood on või midagi sellist, sest ega me suurt aru ei saanud. Lõpuks saime raha kätte kuid maha võeti 3 euri inimese kohta ei tea miks. Teller aga andis Teelele kogemata 1 euri enam. Ikkagi nõme küll, et veedad tund aega pangas ja kulutad oma telefoniarvet ka veel ning lõpuks võetakse raha ka vähemaks. See selleks, raha käes bussipeatusesse, et sõita Maosse. Pangas kohtasime ka Monicat ja Jesusi, kes pisut enne meid seal passisid.

Bussisõit kestis tunni ja ausalt öeldes enamiku ajast me tukkusime Teelega. Kohe üldse ei jõudnud aknast välja vaadata. Kohale jõudes alustasime oma väikese linnatuuriga. Olime teadlikud, et ega seal suurt midagi vaadata ei ole, kuna see on selline uuem linn ja mitte selline lahe koht nagu Ciutadella. Mõne vanema hoone ikka leidsime ja ühe laheda puuvilja-aedvilja poekese, kust endale mureleid ostsime. Ja ühe toreda poe ka veel, kust me lõpuks Teelele ühe kleidi ära ostsime, mida ta juba kolmandat korda proovis. Ostu ajendiks oli soodushind. Ka mina leidsin endale paar ihaldatud toppi ja kleidikese. Õnneks oli siesta aeg ja enamik poode kinni ning suuremaks ostlemiseks ei läinud. Jõudnud tagasi bussijaama oli vaja valida suund kuhu sõita. Õnneks valisime suunaks lõuna ranniku ja Cala en Porter´i, mis on üks vahva linnake koos laheda suure kaljude vahelise rannaga. Imelised vaated ja mõnus merevesi olid meile kaaslasteks. Pärast suplust läksime aga väikesele jalutuskäigule, mis nii lihtne ei olnudki, sest tee oli väga üles-alla looklev. Higimull otsaees ja õhkuahmides me seal siis ringi tuiasimegi kuni jõudsime koopa juurde, kuhu meil täna plaanis minna ei olnud. See nimelt selline ööklubi-baar koobas Cova d´en Xoroi, kust avaneb uskumatult kaunis vaade merele ja sealt nägime ka Cala en Bosc´i kauget rannikut. Päevasel ajal sinna sissepääs maksab 7 euri ja selle eest saab veel joogi ka. Valikus on kohvi, tee, karastusjoogid, long drink´id ja õlu. Meie muidugi tegime valiku Pomada heaks nagu ikka. :) Istusime ja ohhetasime ja ahhetasime. Naersime enda üle sest, et täna me küll ei plaaninud siia tulla. Kuna olime soolased, higised ja muidu koledad otsustasime jõuda 18:30 bussile ja seda me ka tegime. Edasi ootas meid buss 19:15 Mao-Ciutadella ja 20:30 Ciutadella-Cala en Bosc. Jõudsime 10 enne restorani kinni panekut sööma. Uskumatult tore päev oli. Pärast pesemas käimist ja endi korda tegemist tegime väikese tiiru Flamingosse, kus me üldsegi kaua ei olnud. Magama saime ikka mingi 2 ajal vist.

Järgnevad 5 tööpäeva. Millest räägime järgmisel korral.

Tervitused ja ma nüüd sätin end tööle minema.

Eps