Heia-heia!!!

Lõpuks ometi midagigi....

Minugi töönädal algas tegusamalt kui eelmine kuna nädalalõpus saabus üle 200 itaalia turisti ning hetkel peaks külastajaid olema nii 400 ringi. Itaallaste suur osakaal tähendab palju vee valamist ja espresso kohvi tegemist. Üldjuhul on itaallased toredad ainult raske on neile selgeks teha, miks ei tohi basseini lähiümbruses jooke klaasidest juua. Eks ma siis naeratan, vehin kätega, vabandan ette ja taha „Scusate! Solo bichiere plastica. Ché qui zona piscina.“. Mis neil üle jääb, peavad loovutama oma klaasi plastiktopsi vastu. Mõned on aga eriti vastumeelsed sellele tegevusele. Minul pole probleemi sellega olnud aga tean, et teistel on.

Lisaks tekitas probleeme üks purjus ja ebameeldiv meesterahvas Šotimaalt. Lisaks sellele, et ta väga purjus oli õhkas temast negatiivsust ja vastumeelsust kogu maailma vastu. Ta tahtis kogu aeg minuga juttu ajada ja küsis isegi musi - „Give me a kiss!“. Eriti vastumeelne klient oli. Samas ma püüdsin kuidagi ikkagi hakkama saada. Päris eirata ka ei saanud kui ta minu poole pöördus, sest see võinuks teda enam ärritada aga liiga palju ka ei tahtnud temaga vestelda. Pakkusin talle endalegi märkamatult joogiks vett laimi mahlaga lootuses, et see tema seisundit parandab. Hugo oli ka abiks ja mingil hetkel läks ja teavitas turvatöötajat ning baari juhataja Jose´t. Ohutuse mõttes saadeti mind veerand tunniks sisebaari tööle kuniks problemaatiline klient minema läks. Aga ta tuli hiljem tagasi, kuid siis jäi ta külastus eriti lühikeseks. Pereliikmed, kellega koos ta siia tuli olid tema peale vägagi vihased ja sõnakad. Mul on hea meel, et järgmised 2 päeva töötama ei pea.


Kolmapäeval tõusime varakult st 9-st ja pärast söömist ja ettevalmistusi läksime tunnikeseks randa Koko juurde, sest 12 paiku pidime saama temalt auto. Päev oli palav ja enamuse ajast veetsin ma päikesevarju all mulisedes, Teele võttis päikest ka pisut. Auto käes suund Ciutadellasse. Hüppasime läbi ühest suuremast poest ning varustasime ennast joogi, söögi ja muu vajalikuga ning võtsime seejärel suuna saare põhjarannikule La Vall´i. Hugo juhatas meile koha, kus me võime looduslikult kilpkonni ujumas näha. Juhul kui meil veab muidugi. Hugo joonistas meile kassatšekile isegi kaardi. 

Esiteks võtsime suuna Cala Morelli peale, hiljem pöörasime alla teeotsast, mis näitas Cala d´Algaiarens´i randa. Tee sinna oli ääristatud kiviaedadega ja vahelduvate karjamaade, põllulappide ja põõsastikega. Siin-seal võis kohata hobuseid, lehmi ja lambaid. Tee lookles vinka-vonka ja üles-alla. Sõitsime lõpuks pisikesel teekesel, kuhu mahtus korraga liikuma vaid üks sõiduk ning vastutuleva auto mööda laskmiseks tuli end tee kõige laiemas kohas kiviäia äärde litsuda. Autojuhid on siin üldjuhul mõistvad ja lehvitavad osutatud vastutulelikkusele tänutäheks, nii ka mina.  Sõitsime viimasesse parklasse ning jalutasime mõne minuti, et jõuda randa. Jälle üks imetore rand, seekord aga punaka liivaga. Olime jõudnud esimest korda Menorca põhjarannikule ning rõõm oli tunnistada, et me nägime järjekordset uskumatult lahedat kohta.

Jalutasime ranna lõppu ning seejärel otsisime teeotsa, mis viiks järgmisesse randa. Selle tee ääres peaks olema järveke, kus elavad meie väikesed kilpkonnakesed. Teeks on seda asja muidugi palju nimetada. Tegemist oli kitsa-kitsa rajakesega, mida oli mingi aiamoodi asjaga üritatud sulgeda aga kinni see küll kedagi ei pidanud. Rada läbis õdusat männi metsatukka, seejärel läks üle kivikonaruste ning läbi põõsas-džungli. Huvitav oli see, et siin võis täheldada hobuse sõnnikut. Ei kujuta küll ette mismoodi nad siin ratsutavad. Mõnda kohta oli jalutadeski raske läbida. Järvekese leidsime kenasti, sest see oli raja ääres aga kohe ei osanud me kilpkonni näha. Seega jalutasime edasi ning jõudsime järgmisesse pisut eraldatud rannakesele. Tee sinna viis aga üle liivavallide, mis olid tulikuumad. Nüüd me teame, mis tunne on kõrbes ringi jalutada. Mida kõike meie väikesed plätudes varbakesed üle elama ei pidanud!!! Suhteliselt ebameeldiv tunne oli, nagu oleks sütel kõndinud. Jõudnud tagasi järvekese kaldale oli hea oma jalakesi vees jahutada. Ja siis me neid kauaotsitud kilpkonni märkasimegi!!!! Neid oli seal päris palju ning korraga võis neid täheldada kümne ringis. Lisaks leidus seal palju mitmesuguseid kalu. Vesi oli hägune, seega oli alguses neid pisut raske näha. Seal oli nii mõnus olla. Istusime järvekaldal niiskel liival, leotasime varbaid ja jälgisime tšillivaid kilpkonni. Ja nii oma pool tundi vist. Seal käisid veel mõned inimesed aga nad ei viitsinud seal niikaua õnneks olla. Mmmmmmmm.... kilpkonnad.

Siis suund tagasi. Peatusime tunnikese rannas – snorgeldasime, võtsime päikest ja näksisime kaasavõetud palakesi. Uskumatult palju elu võis märgata vaid paar meetrit veepiirist, 30-50 cm sügavuses vees. Lihtsalt vedeled seal vees ja vaatad, kuidas kalakesed ja vähilaadsed oma elu elavad. Põnev!

Päike võetud läksime tagasi parklasse. Plaan on sõita Fornells´i linna. Enne veel põikasime läbi Cala Morell´i linnast. Ilus – valgete hoonete, ilusate vaadete ja koobastega koht. Tasus läbi sõitmist. Järgmine sihtmärk Fornells on kuulus aga selle poolest, et Hispaania kuningas käib seal aeg-ajalt vähke söömas. Ja kõik need, kes juhtuvad samal ajal selles konkreetses restoranis olema saavad seda imemaitsvat rooga tasuta süüa. Kunn teeb kõigile välja!!! Ja see on üks igavesti kallis roog.  Lisaks on seal linnas paljudel kuulsustel suvekodud või nad lihtsalt armastavad seal puhkamas käia. Tuleb tunnistada, et tegemist on imeilusa linnakesega ja isegi veedaks seal rohkem aega. Kõik majad olid hoolitsetud ja lopsakalt-lihavate lillede ja muude taimedega kaunistatud. Lisaks kaunid vaated merele iga nurga peal. Seal on ka väga suur nö sadamaala, kus sellel hetkel mingit regatti peeti. Tegime väikese jalutuskäigu Torre de Fornells kaitsetorni juurde. Seal puhus mõnus soe tuul. See oli nii hea, sest autos oli nii kuradima palav olla. Seal olid mingid itaalia tüübid kolme rolleriga, kes palusid meil neist pilti teha. !No hay problema!

Fornells vaadatud suund Cap de Cavalleria peale. See paistis Torre de Fornells kaitsetorni juurest vaadates vägagi ahvatlev sihtpunkt. Nimelt on tegemist ühe väga pikalt väljavenitatud poolsaarega, mille otsas seisab, nagu arvata võib, uhke tuletorn. Tee sinna on aga kitsas ja kiviaedadega ääristatud ja kohale jõudmine võttis pisut aega. Lisaks juba tuttavatele koduloomadele nägime veel hulgaliselt igas värvitoonid kitsi, kes lausa valatult sellele maastikule sobisid. Jõudes tuletorni juurde nägime juba tuttavaid itaalia tüüpe, kes seekord meist pilti tegid. Lahe! Me ei ole siin ainukesed, kes kauneid kohti näha tahavad.  Aeg oli sealmaal, et pidime võtma suuna kodu poole. Koko lõpetab töö 20 paiku ja tahtsime enne seda kindlasti tagasi olla. Jube uni tuli seal autos ikka peale. Teele ei suutnud ära imestada, et kuidas ma ikka suudan sõita. Ma nägin küll, et ta ise seal vahepeal tukastas korraks.  Õnneks on siin vahemaad suhteliselt lühikesed. Jõudnud Cala´n Bosch´i olime rampväsinud, unistasime ainult veel söögist ja pesema minekust.

Niisiis õhtu – ei, me ei saanud magama minna! Täna on Ciutadellas pidu, kuhu läheb palju inimesi meie hotellist ja seega peame kindlasti kohal olema. Tegime paar jooki ja enne bussisõitu Ciutadellase läksime tunnikeseks Flamingosse, et teha plaane järgmiseks vabaks päevaks ehk neljapäevaks. Plaanid peetud jooksime viimasele 24:30 Ciutadella bussile. Meiega koos olid 2 kena praktikanti – retseptsioonist Kariibi saartelt pärit Andrea ja animatsioonist hispaanlanna Clara. Teel sadamasse hüppasime läbi juba meile tuttavast baarist, kust meile muidugi tasuta maasikanapsu pakuti. Baarmannide küsimus: „kus te kõik see aja olete olnud?“ nõudis meilt aga pikemat seletamist. Hmmmmm... tööl, siin-seal. Edasi sammud Jazzbaari, kus meiega ühinesid veel mitmed töökaaslased. Võtsime endale väikese Havanna 7 aňos rummi kokteili koolaga ja edasi järgnes suurem tantsulöömine. Nädala sees on mõnusam klubis käia, sest siis on rahulikum ja rohkem ruumi tantsimiseks. 5 ajal otsisime kohta, kus mingi võiku saaks, sest kõht oli väga-väga tühi. Niiiiii mõnus oli kui lõpuks süüa sai. Tagasi tahtsime võtta taksot, kuid ükski taksojuht ei olnud nõus 5 inimest peale võtma. Kella 7 bussini oli aega pea 1,5 tundi. Olime nõutud. Leppisime kokku, et mina koos Andrea ja Claraga võtame takso ning Hugo ja Teele tukuvad pingil ning tulevad bussiga. Nii armas neist.

Neljapäeval ärkasime Ricki kõne peale kella 12 ajal, sest plaan oli minna basseini äärde peesitama ja lõunastama. Jalutasime Teelega Ricki, Adiani, Danny ja Astridi majja, kus tegime tassi kohvi ning seejärel läksime Titanic park basseini äärde. Seal veetsime kohe päris mitu tundi. See oli väga tore. Sööma jõudsime alles mingi 17 ajal. See oli siis meie ühend hommiku-lõuna-õhtusöök. Sõime paellat ja jõime veini El Pato restoranis Cala´n Boschi sadamas. Jämmmmy!!!! Pärast tegime ühe tassi kohvi Chaplinis ja seejärel koju pessu. Tunnike puhkust ja siis tegime end jälle korda ning sammud Flamingosse. Kell 21:30 hakkas seal live muusika, mida olime lubanud vaatama minna. Paar klaasi valget veini ja mõnus sume suveöö. Südaöö paiku ühinesid meiega Belu, kellele oli külla tulnud ema Marya Buenos Airesest, Lautaro, Lucas ja Koko. Selgus väike tõsiasi, et Koko nimi ei olegi Koko vaid Eduardo. Õhtu oli lõbus ja tantsida sai kõvasti. Magama kell 4.

Reede oli rahulikum. Töö juures oli aga huvitav päev. Kella 6 ajal tekkis väike probleem elektriga.....


Sellest räägin aga juba järgmine kord.

Lehva-lehva
Epp