Terekest!

Nii, ma üldse ei viitsi tegelikult seda blogi kirjutada, aga kuna mul hetkel nagu on natuke aega selleks, siis ohverdan selle aja ja kirjutan teile. Muidu tuleb jälle liiga palju sündmusi peale.

Tööl oli mul eelmine nädal ikka päris vaikne ja lausa lust oli tööl käia, sest lõuna ajal sain alati pool tundi või isegi tunni varem ära. See tulenes siis sellest, et külastajaid oli ikka väga vähe. Natuke kadedaks tegi see, et kõikidel teistel töötajatel oli kõigil 3 vaba päeva, aga meil ainult 2. Aga pole hullu, sest nüüd on hullumaja tagasi ja kõik töötavad kas ilma või 1 vaba päevaga nädalas. Kuigi jah, tööl on jälle raskem nüüd. Mu boss on ka viimased 4 päeva haige olnud, selletõttu on õnneks vähe vabam õhkkond seal, aga homme ta naaseb ja siis on kõik nagu vanasti. Põnev on ka vahest, sest viimasel ajal on tekkinud igasuguseid sõnavahetusi töötajate vahel. Üks õhtu vihastas üks koristaja meie peale, et me edasi tagasi tema pestud põranda peal käime. Ma arvan, et alguse sai asi minust, sest ma lihtsalt pidin kõige rohkem edasi-tagasi käima ja lihtsalt sattusin kogu aeg temaga kokku seal saali peal. Mina aga hispaania keeles sõimata ei oska, seega ütlesin lihtsalt ´´perdon´´ ja töötasin edasi, lõpuks jäid talle teised ka silma ja nemad juba suud kinni ei hoidnud. Kisa oli ikka korralikult:D Täna oli see sama koristaja tööl, õnneks seekord ta midagi öelda ei julgenud, aga õhust võis pinget ja viha lausa noaga lõigata:D Pimedal tänaval ma temaga kokku ei satuks hea meelega:D
Teine juhtum oli pühapäeval kui pärast pikka vaikust jälle palju tööd oli. Õhtusöök lõppeb kell 21 ja päris paljud inimesed tulid alles sellel kellaajal sööma. Lõpuks kui nad ära läksid, siis oli meil kõigil nii palju tööd, mida pidurdas üks meie araablasest nõudepesija Mohhamed, kes on vähe aeglane ja minuarust ei oma mingit normaalset süsteemi oma töös. Mina ei öelnud ikka midagi, aga tema peale vihastas eriti üks teine nõudepesija Jose, kes õhtuti ettekandja on. Kui Jose nõudepesija Non, siis pole kunagi mingit probleemi, aga õhtuti kui Mohhamed töötab, siis on alati mingi segadus. Niisis Jose ja Mohha karjusid veits üksteisie peale ja üldse eile oli kuidagi väga ebameeldiv päev tööl. Esimest korda siinoleku jooksul ei lõpetanud me õhtul enne kella ühteteist, aga No Pasa Nada! Aa, mohhamedi juures häirib mind see ka, kui ta oma araabia keeles ümiseb. Kuidagi spooky on see:D

Aga räägin siis eelmise nädala vabadest päevadest ja muudest sündmustest ka. Vabasid päevi alustasime teisipäeva õhtul, mil oli meie koduklubis Flamingos Hawaii stiilis pidu. Me natuke üritasime ennast troopilisemalt riidesse panna, aga enamus inimesi olid ikka täiesti tavaliste riietega. A mis seal ikka. Tantsisime päris palju jälle, koju saime vist umbes 3 paiku. Enne tuppa jõudmist pidime muidugi bassust läbi hüppama, seekord õnneks riietega ujuma ei pidanud, sest ujukad olid meil all. Tegime paar pilti ja siis magama ära, sest järgmine päev ootas meid kauaoodatud sukeldumine.

Kolmapäeva hommikul ärkasime varakult, käisime söömas ja pool kümme läksime sukelduma. Kuna keegi teine seekord huvitatud ei olnud, siis tegime seda kolmekesi, mina, Epp ja Hugo. Keegi meist varem sukeldunud polnud. Instruktor oli väga tore, sakslane, kes on siin juba umbes 5 aastat sukeldumisega tegelenud. Rääkis väga hästi inglise keelt, seega arusaamisega mingeid probleeme polnud. Sukelduma läksime Calan Boschi kõrval asuvasse San Xorigieri randa. Ma arvan, et see oli algajatele väga sobiv koht. Alguses instruktor siis seletas meile kõik kiiresti ja korralikult ära ja juba varsti olimegi oma raske varustusega vees. Vees õnneks see varustus nii raske polnud. Ma täpselt ei teagi kui sügaval me lõpuks ära käisime, aga väga väga lahe oli. Nägime mitmeid värvilisi kalu ja tegime pilte. Pildid saime tasuta, sest eelmine kord see tüüp ju kohale ei ilmunud ja noh siinsetele töötajatele on ikka soodustusi ka natuke. Me jäime sukeldumisega väga rahule ja tahame kindlasti veel minna.

Pärast sukeldumist veetsime aega meie hotelli basseini ääres ning hiljem läksime randa chillima. Hulpisime madratsitega vee peal lõpuks nii kaua, et meil hakkas külm ja siis võtsime natuke päikest ning läksime koju pessu ja sööma. Õhtul plaanisime minna siin samas lähedal asuva majaka juurde päikeseloojangut vaatama ja pilte tegema. Seda me ka tegime, panime ilusad kleidid selga ja saime ilusaid pilte. Hugo fotoka objektiiv on ainult natuke seestpoolt määrdunud, seega tuli päris palju pilte plekilistena, aga ta saab need pildid puhtaks teha, nii et pole hullu. Päikeseloojang vaadatud, läksime koju ja hiljem pidime Flamingosse minema, sest meie inglise sõbral Damianil oli sünnipäev ja samas ka viimane õhtu siin Calan Boschis. Eriti küll minna ei viitsinud, aga viisakusest käisime kinkisime talle shampuse ja üsna varsti tulime koju ära.

Neljapäeval plaanisime Kokolt autot laenata ja kuhugi sõita, aga kahjuks see plaan meil ei õnnestunud, sest Koko sõbral oli autot vaja. Ärkasime siiski vara üles, käisime sõime ja siis pidasime plaani, mida edasi teha. Otsustasime, et läheme bussiga kuhugi kaugemale jälle. Sõitsime siis ühte kohta, mille nime ma praegu meenutada ei suuda, aga see ausub enne Santo Tomast. otsustasime, et kõnnime sealt Santo Tomaseni välja, mööda spetsiaalset jalgsimatkamise rada. Tee peale jäid meil ka 2 suurt koobast, mille külastamine meie eesmärgiks oligi. Õnneks oli meil kaasas meie giid Hugo, kes teadis kuhu minna, me Epuga oleks kindlasti ära eksinud ja palavusse ära surnud:D Koopad leidsime üles, käisime neis sees ka. Üks oli hästi pime ja kõndisime seal ainult fotoka valguse abil, aga samas oli seal nii hea jahe vahelduse mõttes. Lõpuks jõudsime Cala Bingigausi mis on siis põhimõtteliselt Santo Tomase rannaga ühenduses. Vees käisime vist 3-4 korda, sest kaldal olla oli suht võimatu. Laine oli väga mõnus, aga lõpuks olime me nii väsinud, et otustasime koju ära minna. Kõndisime siis Santo Tomasesse ja läksime bussiga Ciutadellasse ja seal Calan Boschi. Jõudsime isegi söögi ajaks tagasi. Õhtul me enam kuhugi minna ei suutnud ja jäime koju puhkama.

Reedel käisime jälle tööl ja õhtul samuti välja minna ei viitsinud. Laupäeval otsustasime aga, et kuna 2 päeva on kodus istutud, siis peame kindlasti kuhugi peole minema. Läksime siis alustuseks Flamingosse ja öö lõpetasime koos Flamingo sõpradega Ciutadellas, kust tagasi tulime kella 7se bussiga hommikul. Siis ruttu magama ja kell 12 pidin uuesti ärkama, et tööle minna. Eilne päev ei olnud üldse tore, alustades väsimusest ja lõpetades hambavaluga, sest mu 4 tarkusehammast otsustasid kõik ühel ajal kasvama hakata. Ja nagu eelnevalt mainitud, oli tööd jälle mega palju. See oli üks dia mierda, aga täna öösel sai puhata ja nüüd ongi ainult homne veel ja siis ootab meid jälle 2 vaba päeva.

Lähen magama, tsau-tsau!
Igatsen teid!