Hei!

Möödunud on pea 5 päeva ilma, et oleks leidnud aega arvuti taha istuda ja pajatada elust Menorcal. Töögraafik on siiani sama – esmaspäev-teisipäev tööl, kolmapäev-neljapäev vaba ja reede-pühapäev tööl ning tööaeg 16:30-24:30. Nii see jääbki ja ka järgmisel nädalal, mil on saarel toimumas suursugune San Juani festival oleme meie need õnneseened, kel on vabad päevad 23. ja 24. juuni!  Töökohustused on samad – kiirelt lihtsate jookide kokku segamine ja klientidele naeratamine. Kuna umbes pooled külalistest on itaallased siis on ka baaris elu pisut lihtsam. Itaallased ei joo eriti palju alkoholi ja jääd nad jookide sisse ka ei armasta panna. Põhjus pidavat seisnema selles, et jää on tehtud kraaniveest. Mul erinevalt hispaania keelt kõnelevatest inimestest on raske aru saada itaalia keelest ja itaallased armastavad muliseda, nt ka lihtsalt klaasi vee küsimisel suudavad nad seletada ma ei tea mida. Mõned olulisemad sõnad on siiski juba selged itaalia keeles, nt palun – prego ja jää – ghiaccio.  Rahulikum oli tööl ka siis kui oli jalgpall, kus Inglismaa mängis. Kuna meil saalis telekas näitab ainult ühte kanalit siis peaaegu kõik majas olnud inglased läksid lähedal asuvatesse baaridesse jalkat vaatama. Hotellis on lisaks ka mõned rootsi perekonnad ja mõned sakslased ka vist.

Esmaspäeva õhtu möödus rahulikult, peale tööd pessu ja magama. Nii lihtsalt ei läinud aga järgnevate õhtutega. Teisipäeva öösel peale tööd läksime hotelli lähedal asuvasse Flamingo baari, kust leidsime eest mitmeid meie majas töötavaid inimesi. Lõime tantsu ja nautisime paari kokteile Havanna 7 anos rummi ja coca-colaga. Muide selles baaris on Cala´n Boschis töötajatele soodushinnaga joogid!  Teisipäev ja kolmapäev olid siin pisut jahedamad ja vihmased aga neljapäevast läks ilm jälle ilusaks. Kolmapäeva õhtul oli meie juures väike istumine enne kui me jälle Flamingo baari tantsima läksime. Magama mineku aeg jääb sellistel õhtutel 4:30 kanti ja hommikuti magame siis umbes 12-ni. Algselt oli plaan neljapäevasel vabal päeval sõita bussiga kusagile ja vaadata mõnd muud paika aga plaaniks see sel korral vaid jäigi. Läksime peale lõunast hommikusööki randa, kust saabusime tagasi 17:30 paiku, mil oli vaja hakata end korda sättima Siutadellasse mineku tarvis, sest meid kutsuti Argentiina-pärasele õhtusöögile. Rannas oli lahe, käisime mingi paat-ratta moodi asjaga lahepeal väntamas. Päästsime lahel olles kaks hädas olevat meest, üks tundus olevat kerge puudega. Nad olid koos läinud ujuma ja selle ujuva asjaduse peal oli vaid üks naisterahvas, kes ei saanud neid kuidagi selle pardale aidatud. Meie siis Teelega, nagu vetelpäästjad kunagi, läksime appi ja olime füüsiliseks ka vaimseks toeks enda elu muidugi mitte ohtu seades. Nad olid väga tänulikud osutatud abi eest ja meil hea meel, et keegi ära uppuma ei pidanud, sest väikest paanikat oli küll näha. Kuna me tunneme siinseid vetelpäästjaid juba siis maksma me selle eest muidugi ei pidanud. Lisaks mängisime pisut võrkpalli ja nautisime niisama mõnusalt suvist ilma ja värskendavat merevett.

Meeleolukast õhtust Argentiina toidu ja hispaania keelt mulisevate kaaslastega püüan kirjutada juba homme, sest pean nüüd hakkama end tööle minekuks sättima. Elutempo siin on kiire ja päevad venivad pikaks öötundide arvelt. Püüame aga anda endast parima, et teid olukorraga palmisaarel kursis hoida.

Kallid ja järgmise korrani.
Epp