Töistest tegemistest...

VIII nädala teisipäeva õhtu oli ootamatult töine. Ootamatult suri baari juhataja Jose isa ja kella 22 paiku olime tööl Vanessa ja Hugoga kolmekesi. Väga kiire oli, sest majas oli palju inimesi ja nüüd, mil meid oli üks vähem, tundus lausa hullumaja. Isegi siis kui me kasutasime vaid plastiktopse. Mina töötasin välibaaris ja Vanessa sisebaaris ja Hugo jooksis edasi-tagasi. Sain sellel õhtul peavalu, millest lahti saamiseks kulus mitu päeva. Kui tavapäraselt lõpetan 00:30, siis täna 00:45. Olen ülimalt õnnelik järgnevate vabade päevade üle, sest ma tõepoolest vajan neid.

Reede üllatas väga avameelsete klientidega. Nimelt üks itaalia neiu oli nii meeleheitel, et küsis pea iga meestöötaja käest, et kas need veedaks öö temaga. Juba tuttav purjutav šotlane uuris turvamehe käest, et kas mõni naistöötaja ka ilma poiss-sõbrata on. Lisaks tundis ta huvi, kust võiks saada prostituudi teenuseid. Hmm... väga huvitav. Nädalalõpul lahkus osa kliente ja asemele tulid uued, kellele tuli hakata otsast peale kehtivaid reegleid selgeks tegema. Lisaks teeme vaikselt ettevalmistusi tagasi koju minekuks. Järgmisel nädalal ja kolme nädala pärast ka on meil vaid üks vaba päev, sest tahame Teelega enne äralendu saada kahte lisa vaba päeva, et sõita Mallorcale. Seega ootab ees veel viis tööpäeva enne kui natuke puhata saab.

Päevad mööduvad lennates ja õhtud tööd tehes. IX nädala esmaspäev rõõmustas sellega, et lahkus tülikas šotlane, kes siin oma perekonnaga kaks pikka nädalat veetis. Kõige tipuks laulis see mees eelmisel õhtul karaoket - Robbie Williams „You Are the One“ ja kui temalt nime küsiti vastas ta „Epi!“. Appi!!! Mina seda õnneks ei kuulnud, kuna töötasin sel õhtul sisebaaris. Monica ja Jesus aga rääkisid mulle üksikasjalikul toimunust. Ainuke meeldiv asi selle juures oli see, et auhinnaks saadud vahuveini sain kingituseks endale. Tavaliselt olen ma pisut kurb kui juba tuttavaks saanud inimesed lahkuvad, kuid sel esmaspäeval olin vägagi õnnelik. Teised töökaaslased olid samuti rõõmsad.

Kolmapäeval tekitas pisut lisapingeid baari juhataja Jose. Ma ei olnud seda enne tähele pannud, et ta alati väga närviline on. Teised töötajad aga teavad seda ja seega teised kui vähegi võimalik püüavad leida endale tegemist temast võimalikult kaugel. Sel õhtul oli meid tööl tavapärase nelja töötaja asemel viis ja seega oli ka tööd vähem. Üldse möödus selle nädala teine pool suhteliselt rahulikult. Siiski jooksis Jose ringi nagu mingi elektrit täis jänes ja ajas kõik töökaaslased närvi. Poole õhtu peale oli kõigil töötajatel temaga mingi probleem tekkinud. Mina võtsin rahulikult – pean temaga töötama veel vaid kuu aega ja ei taha seda aega probleemidega sisustada. Õnneks 22 paiku õhtul teatas Jose, et on stressis ja läks ära koju. Ülejäänud hilisõhtu möödus tänu sellele rahulikult. Olin õnnelik saabuva vaba päeva üle.

Nädalalõpul töötasin sisebaaris. Nii jooke valades kui laudu koristades ning klaase-tasse pestes. Aeg möödus kiiresti. Koju minekuni, õigemini töötamise lõpetamiseni on jäänud veel täpselt kuu aega ehk neli nädalat. 5. september, pühapäev saab olema viimane tööpäev Menorcal. Ei tea kas rõõmustada või kurvastada, sest siin on väga tore. Samas kodus on ka hea olla.

Epi

Hola amigos!

Nonii, kirjutan siis natuke meie viimase aja tegemistest. Ma ei mäletagi mis päeva peale Epp pidama jäi, aga kirjutan siis sellest mis meelde tuleb.

Eelmine nädal me suurt ei teinudki. Tööl on ikka paras hullumaja ja see jätkub kindlasti veel vähemalt kuu aega. Teisipäeva õhtul, kui meil oli viimane tööpäev enne kahte vabat päeva, suri ära Epu bossi isa ning nad jäid tööle ainult kolmekesi. Eks Epp võib sellest pikemalt rääkida, kui ta viitsib muidugi. Igatahes oli sel päeval neil seal hullumaja, ma isegi läksin aitasin natuke nõusid ja tuhatoose pesta seal vabatahtlikult, vastutasuks varastasin baarist tasuta jäätist:)Tänu sellele kurvale sündmusele tegi Hugo baaris lisavahetusi ja tal pole juba rohkem kui 2 nädalat vaba päeva olnud. Vaesekene. Aga sel neljapäeval peaks tal siiski vaba olema, koos meiega, jeejee:)

Sel nädalal töötame meie Epuga ainult ühe vaba päevaga, kuna tahame juba 6.septembril siit Mallorcale minna. Tegelikult peaksime 6. ja 7.septembril veel töötama, aga kuna meie lend Eestisse läheb Mallorcalt 8.septembri varahommikul, siis teeme 2 päeva augustis ette ära ja läheme varem Mallorcale. Näeme ehk natuke Mallorcat ka:)Ja lisaks sellele üritame endale tasuta öömaja sebida ühes meie hotelliketi hotellis. Luksuslik elu meil.

Tegelikult tahtsin ma rääkida eelmise nädala vabadest päevadest. Kolmapäeval otsustasime vabalt võtta ja minna lihtsalt Ciutadellasse shoppama. Ärkasime hommikul kell 11 ja seadsime siis sammud linnapoole. Saime mõnes poes käia ja järsku märkasime, et kõik poed sulgevad. Mõne hetke pärast oligi terve linna põhimõtteliselt kõik poed kinni ja siesta käis täies hoos. Epp sai enne siestat endale siiski midagi ostetud, ma ei mäletagi enam mis need olid ja mina sain ka endale uued odavad lühikesed püksid ja 2 maikat ainsast poest mis siesta ajal lahti oli (Mango). Õhtul me midagi minuarust rohkemat ei teinudki, käisime vist korraks Flamingos ka, aga midagi erilist seal ei toimunud.

Neljapäeval saime Kokolt auto ja läksime Epuga kahekesi trippima. Külastasime palju kohti. Esimeseks sihtkohaks oli Son Bou, mis on siis Menorca pikim ja samas ka kõige rahvarohkem rand. Ilus oli küll, aga ujuma ei viitsinud sinna minna, sest tahtsime teistesse kohtadesse ka jõuda. Edasi külastasime veel järjest siiamaani külastamata lõunaranniku randu ningi lõpuks suundusime Mao ümbrusesse. Nägime ära ka Mao sadama teise poole, kust oli vapustav vaade Mao sadamapiirkonnale. Mao sadam peaks olema Vahemere sügavaim ja vist isegi kõige pikem sadam. Käisime ära ka La Mola kindluse juures, kuhu me sisse aga ei läinud, sest lühem ekskursioon oleks võtnud 45min ja pikem umbes 2h. Sellist aega meil aga ei olnud ja võtsime suuna tagasi kodupoole. Õhtul käisime korraks veel Flamingos, kust saabusime koju juba kaheteistpaiku, küsisime baarist mõned võikud, mida grillis soojendasime ja siis magama ära, sest ees ootas meie pikim töönäda, mis saab oma otsa siis homme. Terve see nädal olemegi olnud tublid tööinimesed, väljas käinud pole, ainult töö ja voodi. Täna ärkasime vara, et käia Ciutadellas pangas ja nüüd olen mina küll suht laip. Homme pidi tulema ka üks hull tööpäev, kuna Spanish special tõsteti see nädal vist kolmapäeva peale. ´´nii tore´´. Aga elab üle.

Lähengi nüüd tuppa ära. Eks me üritame varsti jälle kirjutada. Üks väike kuuke ongi siin Hispaanias veel veeta. Ma üldse ei taha mõelda, kui pisaraterohke see hüvastijätmine siin saab olema.

Aga minupoolt tsau, olge ikka sama ilusad ja armsad nagu te siiamaani olnud olete.
Kalli-kalli.
Teele:)

jätk...

Reede oli töö juures oli aga huvitav päev. Kella 18 ajal tekkis väike probleem elektriga. Elekter läks lihtsalt ära. Seega saime baaris külalistele pakkuda vaid õlut, sangriat, veine ja vett. Lisaks tuli seletada inimestele, mis juhtunud on. Tunni möödudes ei olnud olukord veel laabunud. Tekkis probleeme õllega, sest süsteem vajab jahtumiseks elektrit. Lisaks saabus õhtusöögi aeg, mis tähendas seda, et köögis vajati hädasti elektrit. Seega 19 paiku pandi tööle generaator, mis kattis ära hädapärasema elektrivajaduse köögis, retseptsioonis ja baaris. Kui tavaliselt hakkame kell 19 jooke pakkuma klaasidest, siis sel päeval lükkus see kellaaeg pisut edasi. Inimesed olid üldjuhul mõistvad, probleeme tekitas vaid see, et nad ei saanud pesemas käia ega kasutada tualette. Õnneks olukord laabus 20 ajal ning kõik läks tagasi oma tavapärasesse rööpasse. Meesterahvas, kes nädalaalguses oma ebameeldivusega hiilgas vabandas viisakalt ja ütles, et ta enam viskit ei joo vaid piirdub õllega. Väga kena temast vabandada – vabandus vastu võetud. 21 paiku ei olnud minu enesetunne kõige parem. Kõhuvalu ja külmavärinad segasid tavapärast rütmi. Ei tea, kas see oli toidust või millestki muust. Õnneks oli sel õhtul rahulik ja Jose lubas mind 21:30 kodusele ravile. Ma olin väga üllatunud. Siiani pole mingeid probleeme tervisega olnud ja seega oli väga kena, et sain varem puhkama minna.

Laupäev ja pühapäev oli enam-vähem tegusad. Saabunud olid uued inimesed, kellele oli vaja selgeks teha, et klaasidega basseini piirkonnas olla ei tohi. Kohvikruuse sai pesta suuremates kogustes. Nüüd peaks hotellis olema külastajaid 500 ringi ja neist pea pooled on itaallased. Kohvi kulub kõvasti. Hotellile samas kasulik kuna nad maksavad espresso eest 1.20 ja piimakohvi eest 1.50 eurot. Alkoholi kulub aga kordades vähem. Väga palju tarbivad nad aga vett, nii naturaalset kui gaseeritud. Lisaks on hotellis inglased, šotlased, hispaanlased ja rootslased.

Ilmselt kõige keerulisem kogu töö tegemise juures ongi vist kommunikatsioon, eelkõige töötajate endi vahel. Vajalike tegevuste võrdne jaotamine võib teinekord pingeid tekitada aga üldjuhul on kõik sõbralikud ja abivalmis. Teenindajate arv on vist jaotatud umbes nii, et iga 90 kliendi kohta peaks olema üks teenindaja. Sain teada, et pärast minu praktikale tulekut said 2 konkreetset töötajat mõlemad ühe lisa vaba päeva ja seega saavad nad ka vähem palka. Kahju kuulda muidugi aga augusti keskpaigast lahkub üks töötaja ja seega peaks ka tööd rohkem olema.

Laupäeva õhtul pärast tööd läksime Teele ja Hugoga Flamingosse, kus sai mõnuga tantsitud ja niisama oldud. Iga päevaga veendud üha enam, et inimesed siin on hullud. Ilmselt igal pool mujal ka!!!! :)

Tsauka-plauka
Epii

Heia-heia!!!

Lõpuks ometi midagigi....

Minugi töönädal algas tegusamalt kui eelmine kuna nädalalõpus saabus üle 200 itaalia turisti ning hetkel peaks külastajaid olema nii 400 ringi. Itaallaste suur osakaal tähendab palju vee valamist ja espresso kohvi tegemist. Üldjuhul on itaallased toredad ainult raske on neile selgeks teha, miks ei tohi basseini lähiümbruses jooke klaasidest juua. Eks ma siis naeratan, vehin kätega, vabandan ette ja taha „Scusate! Solo bichiere plastica. Ché qui zona piscina.“. Mis neil üle jääb, peavad loovutama oma klaasi plastiktopsi vastu. Mõned on aga eriti vastumeelsed sellele tegevusele. Minul pole probleemi sellega olnud aga tean, et teistel on.

Lisaks tekitas probleeme üks purjus ja ebameeldiv meesterahvas Šotimaalt. Lisaks sellele, et ta väga purjus oli õhkas temast negatiivsust ja vastumeelsust kogu maailma vastu. Ta tahtis kogu aeg minuga juttu ajada ja küsis isegi musi - „Give me a kiss!“. Eriti vastumeelne klient oli. Samas ma püüdsin kuidagi ikkagi hakkama saada. Päris eirata ka ei saanud kui ta minu poole pöördus, sest see võinuks teda enam ärritada aga liiga palju ka ei tahtnud temaga vestelda. Pakkusin talle endalegi märkamatult joogiks vett laimi mahlaga lootuses, et see tema seisundit parandab. Hugo oli ka abiks ja mingil hetkel läks ja teavitas turvatöötajat ning baari juhataja Jose´t. Ohutuse mõttes saadeti mind veerand tunniks sisebaari tööle kuniks problemaatiline klient minema läks. Aga ta tuli hiljem tagasi, kuid siis jäi ta külastus eriti lühikeseks. Pereliikmed, kellega koos ta siia tuli olid tema peale vägagi vihased ja sõnakad. Mul on hea meel, et järgmised 2 päeva töötama ei pea.


Kolmapäeval tõusime varakult st 9-st ja pärast söömist ja ettevalmistusi läksime tunnikeseks randa Koko juurde, sest 12 paiku pidime saama temalt auto. Päev oli palav ja enamuse ajast veetsin ma päikesevarju all mulisedes, Teele võttis päikest ka pisut. Auto käes suund Ciutadellasse. Hüppasime läbi ühest suuremast poest ning varustasime ennast joogi, söögi ja muu vajalikuga ning võtsime seejärel suuna saare põhjarannikule La Vall´i. Hugo juhatas meile koha, kus me võime looduslikult kilpkonni ujumas näha. Juhul kui meil veab muidugi. Hugo joonistas meile kassatšekile isegi kaardi. 

Esiteks võtsime suuna Cala Morelli peale, hiljem pöörasime alla teeotsast, mis näitas Cala d´Algaiarens´i randa. Tee sinna oli ääristatud kiviaedadega ja vahelduvate karjamaade, põllulappide ja põõsastikega. Siin-seal võis kohata hobuseid, lehmi ja lambaid. Tee lookles vinka-vonka ja üles-alla. Sõitsime lõpuks pisikesel teekesel, kuhu mahtus korraga liikuma vaid üks sõiduk ning vastutuleva auto mööda laskmiseks tuli end tee kõige laiemas kohas kiviäia äärde litsuda. Autojuhid on siin üldjuhul mõistvad ja lehvitavad osutatud vastutulelikkusele tänutäheks, nii ka mina.  Sõitsime viimasesse parklasse ning jalutasime mõne minuti, et jõuda randa. Jälle üks imetore rand, seekord aga punaka liivaga. Olime jõudnud esimest korda Menorca põhjarannikule ning rõõm oli tunnistada, et me nägime järjekordset uskumatult lahedat kohta.

Jalutasime ranna lõppu ning seejärel otsisime teeotsa, mis viiks järgmisesse randa. Selle tee ääres peaks olema järveke, kus elavad meie väikesed kilpkonnakesed. Teeks on seda asja muidugi palju nimetada. Tegemist oli kitsa-kitsa rajakesega, mida oli mingi aiamoodi asjaga üritatud sulgeda aga kinni see küll kedagi ei pidanud. Rada läbis õdusat männi metsatukka, seejärel läks üle kivikonaruste ning läbi põõsas-džungli. Huvitav oli see, et siin võis täheldada hobuse sõnnikut. Ei kujuta küll ette mismoodi nad siin ratsutavad. Mõnda kohta oli jalutadeski raske läbida. Järvekese leidsime kenasti, sest see oli raja ääres aga kohe ei osanud me kilpkonni näha. Seega jalutasime edasi ning jõudsime järgmisesse pisut eraldatud rannakesele. Tee sinna viis aga üle liivavallide, mis olid tulikuumad. Nüüd me teame, mis tunne on kõrbes ringi jalutada. Mida kõike meie väikesed plätudes varbakesed üle elama ei pidanud!!! Suhteliselt ebameeldiv tunne oli, nagu oleks sütel kõndinud. Jõudnud tagasi järvekese kaldale oli hea oma jalakesi vees jahutada. Ja siis me neid kauaotsitud kilpkonni märkasimegi!!!! Neid oli seal päris palju ning korraga võis neid täheldada kümne ringis. Lisaks leidus seal palju mitmesuguseid kalu. Vesi oli hägune, seega oli alguses neid pisut raske näha. Seal oli nii mõnus olla. Istusime järvekaldal niiskel liival, leotasime varbaid ja jälgisime tšillivaid kilpkonni. Ja nii oma pool tundi vist. Seal käisid veel mõned inimesed aga nad ei viitsinud seal niikaua õnneks olla. Mmmmmmmm.... kilpkonnad.

Siis suund tagasi. Peatusime tunnikese rannas – snorgeldasime, võtsime päikest ja näksisime kaasavõetud palakesi. Uskumatult palju elu võis märgata vaid paar meetrit veepiirist, 30-50 cm sügavuses vees. Lihtsalt vedeled seal vees ja vaatad, kuidas kalakesed ja vähilaadsed oma elu elavad. Põnev!

Päike võetud läksime tagasi parklasse. Plaan on sõita Fornells´i linna. Enne veel põikasime läbi Cala Morell´i linnast. Ilus – valgete hoonete, ilusate vaadete ja koobastega koht. Tasus läbi sõitmist. Järgmine sihtmärk Fornells on kuulus aga selle poolest, et Hispaania kuningas käib seal aeg-ajalt vähke söömas. Ja kõik need, kes juhtuvad samal ajal selles konkreetses restoranis olema saavad seda imemaitsvat rooga tasuta süüa. Kunn teeb kõigile välja!!! Ja see on üks igavesti kallis roog.  Lisaks on seal linnas paljudel kuulsustel suvekodud või nad lihtsalt armastavad seal puhkamas käia. Tuleb tunnistada, et tegemist on imeilusa linnakesega ja isegi veedaks seal rohkem aega. Kõik majad olid hoolitsetud ja lopsakalt-lihavate lillede ja muude taimedega kaunistatud. Lisaks kaunid vaated merele iga nurga peal. Seal on ka väga suur nö sadamaala, kus sellel hetkel mingit regatti peeti. Tegime väikese jalutuskäigu Torre de Fornells kaitsetorni juurde. Seal puhus mõnus soe tuul. See oli nii hea, sest autos oli nii kuradima palav olla. Seal olid mingid itaalia tüübid kolme rolleriga, kes palusid meil neist pilti teha. !No hay problema!

Fornells vaadatud suund Cap de Cavalleria peale. See paistis Torre de Fornells kaitsetorni juurest vaadates vägagi ahvatlev sihtpunkt. Nimelt on tegemist ühe väga pikalt väljavenitatud poolsaarega, mille otsas seisab, nagu arvata võib, uhke tuletorn. Tee sinna on aga kitsas ja kiviaedadega ääristatud ja kohale jõudmine võttis pisut aega. Lisaks juba tuttavatele koduloomadele nägime veel hulgaliselt igas värvitoonid kitsi, kes lausa valatult sellele maastikule sobisid. Jõudes tuletorni juurde nägime juba tuttavaid itaalia tüüpe, kes seekord meist pilti tegid. Lahe! Me ei ole siin ainukesed, kes kauneid kohti näha tahavad.  Aeg oli sealmaal, et pidime võtma suuna kodu poole. Koko lõpetab töö 20 paiku ja tahtsime enne seda kindlasti tagasi olla. Jube uni tuli seal autos ikka peale. Teele ei suutnud ära imestada, et kuidas ma ikka suudan sõita. Ma nägin küll, et ta ise seal vahepeal tukastas korraks.  Õnneks on siin vahemaad suhteliselt lühikesed. Jõudnud Cala´n Bosch´i olime rampväsinud, unistasime ainult veel söögist ja pesema minekust.

Niisiis õhtu – ei, me ei saanud magama minna! Täna on Ciutadellas pidu, kuhu läheb palju inimesi meie hotellist ja seega peame kindlasti kohal olema. Tegime paar jooki ja enne bussisõitu Ciutadellase läksime tunnikeseks Flamingosse, et teha plaane järgmiseks vabaks päevaks ehk neljapäevaks. Plaanid peetud jooksime viimasele 24:30 Ciutadella bussile. Meiega koos olid 2 kena praktikanti – retseptsioonist Kariibi saartelt pärit Andrea ja animatsioonist hispaanlanna Clara. Teel sadamasse hüppasime läbi juba meile tuttavast baarist, kust meile muidugi tasuta maasikanapsu pakuti. Baarmannide küsimus: „kus te kõik see aja olete olnud?“ nõudis meilt aga pikemat seletamist. Hmmmmm... tööl, siin-seal. Edasi sammud Jazzbaari, kus meiega ühinesid veel mitmed töökaaslased. Võtsime endale väikese Havanna 7 aňos rummi kokteili koolaga ja edasi järgnes suurem tantsulöömine. Nädala sees on mõnusam klubis käia, sest siis on rahulikum ja rohkem ruumi tantsimiseks. 5 ajal otsisime kohta, kus mingi võiku saaks, sest kõht oli väga-väga tühi. Niiiiii mõnus oli kui lõpuks süüa sai. Tagasi tahtsime võtta taksot, kuid ükski taksojuht ei olnud nõus 5 inimest peale võtma. Kella 7 bussini oli aega pea 1,5 tundi. Olime nõutud. Leppisime kokku, et mina koos Andrea ja Claraga võtame takso ning Hugo ja Teele tukuvad pingil ning tulevad bussiga. Nii armas neist.

Neljapäeval ärkasime Ricki kõne peale kella 12 ajal, sest plaan oli minna basseini äärde peesitama ja lõunastama. Jalutasime Teelega Ricki, Adiani, Danny ja Astridi majja, kus tegime tassi kohvi ning seejärel läksime Titanic park basseini äärde. Seal veetsime kohe päris mitu tundi. See oli väga tore. Sööma jõudsime alles mingi 17 ajal. See oli siis meie ühend hommiku-lõuna-õhtusöök. Sõime paellat ja jõime veini El Pato restoranis Cala´n Boschi sadamas. Jämmmmy!!!! Pärast tegime ühe tassi kohvi Chaplinis ja seejärel koju pessu. Tunnike puhkust ja siis tegime end jälle korda ning sammud Flamingosse. Kell 21:30 hakkas seal live muusika, mida olime lubanud vaatama minna. Paar klaasi valget veini ja mõnus sume suveöö. Südaöö paiku ühinesid meiega Belu, kellele oli külla tulnud ema Marya Buenos Airesest, Lautaro, Lucas ja Koko. Selgus väike tõsiasi, et Koko nimi ei olegi Koko vaid Eduardo. Õhtu oli lõbus ja tantsida sai kõvasti. Magama kell 4.

Reede oli rahulikum. Töö juures oli aga huvitav päev. Kella 6 ajal tekkis väike probleem elektriga.....


Sellest räägin aga juba järgmine kord.

Lehva-lehva
Epp

Terekest!

Nii, ma üldse ei viitsi tegelikult seda blogi kirjutada, aga kuna mul hetkel nagu on natuke aega selleks, siis ohverdan selle aja ja kirjutan teile. Muidu tuleb jälle liiga palju sündmusi peale.

Tööl oli mul eelmine nädal ikka päris vaikne ja lausa lust oli tööl käia, sest lõuna ajal sain alati pool tundi või isegi tunni varem ära. See tulenes siis sellest, et külastajaid oli ikka väga vähe. Natuke kadedaks tegi see, et kõikidel teistel töötajatel oli kõigil 3 vaba päeva, aga meil ainult 2. Aga pole hullu, sest nüüd on hullumaja tagasi ja kõik töötavad kas ilma või 1 vaba päevaga nädalas. Kuigi jah, tööl on jälle raskem nüüd. Mu boss on ka viimased 4 päeva haige olnud, selletõttu on õnneks vähe vabam õhkkond seal, aga homme ta naaseb ja siis on kõik nagu vanasti. Põnev on ka vahest, sest viimasel ajal on tekkinud igasuguseid sõnavahetusi töötajate vahel. Üks õhtu vihastas üks koristaja meie peale, et me edasi tagasi tema pestud põranda peal käime. Ma arvan, et alguse sai asi minust, sest ma lihtsalt pidin kõige rohkem edasi-tagasi käima ja lihtsalt sattusin kogu aeg temaga kokku seal saali peal. Mina aga hispaania keeles sõimata ei oska, seega ütlesin lihtsalt ´´perdon´´ ja töötasin edasi, lõpuks jäid talle teised ka silma ja nemad juba suud kinni ei hoidnud. Kisa oli ikka korralikult:D Täna oli see sama koristaja tööl, õnneks seekord ta midagi öelda ei julgenud, aga õhust võis pinget ja viha lausa noaga lõigata:D Pimedal tänaval ma temaga kokku ei satuks hea meelega:D
Teine juhtum oli pühapäeval kui pärast pikka vaikust jälle palju tööd oli. Õhtusöök lõppeb kell 21 ja päris paljud inimesed tulid alles sellel kellaajal sööma. Lõpuks kui nad ära läksid, siis oli meil kõigil nii palju tööd, mida pidurdas üks meie araablasest nõudepesija Mohhamed, kes on vähe aeglane ja minuarust ei oma mingit normaalset süsteemi oma töös. Mina ei öelnud ikka midagi, aga tema peale vihastas eriti üks teine nõudepesija Jose, kes õhtuti ettekandja on. Kui Jose nõudepesija Non, siis pole kunagi mingit probleemi, aga õhtuti kui Mohhamed töötab, siis on alati mingi segadus. Niisis Jose ja Mohha karjusid veits üksteisie peale ja üldse eile oli kuidagi väga ebameeldiv päev tööl. Esimest korda siinoleku jooksul ei lõpetanud me õhtul enne kella ühteteist, aga No Pasa Nada! Aa, mohhamedi juures häirib mind see ka, kui ta oma araabia keeles ümiseb. Kuidagi spooky on see:D

Aga räägin siis eelmise nädala vabadest päevadest ja muudest sündmustest ka. Vabasid päevi alustasime teisipäeva õhtul, mil oli meie koduklubis Flamingos Hawaii stiilis pidu. Me natuke üritasime ennast troopilisemalt riidesse panna, aga enamus inimesi olid ikka täiesti tavaliste riietega. A mis seal ikka. Tantsisime päris palju jälle, koju saime vist umbes 3 paiku. Enne tuppa jõudmist pidime muidugi bassust läbi hüppama, seekord õnneks riietega ujuma ei pidanud, sest ujukad olid meil all. Tegime paar pilti ja siis magama ära, sest järgmine päev ootas meid kauaoodatud sukeldumine.

Kolmapäeva hommikul ärkasime varakult, käisime söömas ja pool kümme läksime sukelduma. Kuna keegi teine seekord huvitatud ei olnud, siis tegime seda kolmekesi, mina, Epp ja Hugo. Keegi meist varem sukeldunud polnud. Instruktor oli väga tore, sakslane, kes on siin juba umbes 5 aastat sukeldumisega tegelenud. Rääkis väga hästi inglise keelt, seega arusaamisega mingeid probleeme polnud. Sukelduma läksime Calan Boschi kõrval asuvasse San Xorigieri randa. Ma arvan, et see oli algajatele väga sobiv koht. Alguses instruktor siis seletas meile kõik kiiresti ja korralikult ära ja juba varsti olimegi oma raske varustusega vees. Vees õnneks see varustus nii raske polnud. Ma täpselt ei teagi kui sügaval me lõpuks ära käisime, aga väga väga lahe oli. Nägime mitmeid värvilisi kalu ja tegime pilte. Pildid saime tasuta, sest eelmine kord see tüüp ju kohale ei ilmunud ja noh siinsetele töötajatele on ikka soodustusi ka natuke. Me jäime sukeldumisega väga rahule ja tahame kindlasti veel minna.

Pärast sukeldumist veetsime aega meie hotelli basseini ääres ning hiljem läksime randa chillima. Hulpisime madratsitega vee peal lõpuks nii kaua, et meil hakkas külm ja siis võtsime natuke päikest ning läksime koju pessu ja sööma. Õhtul plaanisime minna siin samas lähedal asuva majaka juurde päikeseloojangut vaatama ja pilte tegema. Seda me ka tegime, panime ilusad kleidid selga ja saime ilusaid pilte. Hugo fotoka objektiiv on ainult natuke seestpoolt määrdunud, seega tuli päris palju pilte plekilistena, aga ta saab need pildid puhtaks teha, nii et pole hullu. Päikeseloojang vaadatud, läksime koju ja hiljem pidime Flamingosse minema, sest meie inglise sõbral Damianil oli sünnipäev ja samas ka viimane õhtu siin Calan Boschis. Eriti küll minna ei viitsinud, aga viisakusest käisime kinkisime talle shampuse ja üsna varsti tulime koju ära.

Neljapäeval plaanisime Kokolt autot laenata ja kuhugi sõita, aga kahjuks see plaan meil ei õnnestunud, sest Koko sõbral oli autot vaja. Ärkasime siiski vara üles, käisime sõime ja siis pidasime plaani, mida edasi teha. Otsustasime, et läheme bussiga kuhugi kaugemale jälle. Sõitsime siis ühte kohta, mille nime ma praegu meenutada ei suuda, aga see ausub enne Santo Tomast. otsustasime, et kõnnime sealt Santo Tomaseni välja, mööda spetsiaalset jalgsimatkamise rada. Tee peale jäid meil ka 2 suurt koobast, mille külastamine meie eesmärgiks oligi. Õnneks oli meil kaasas meie giid Hugo, kes teadis kuhu minna, me Epuga oleks kindlasti ära eksinud ja palavusse ära surnud:D Koopad leidsime üles, käisime neis sees ka. Üks oli hästi pime ja kõndisime seal ainult fotoka valguse abil, aga samas oli seal nii hea jahe vahelduse mõttes. Lõpuks jõudsime Cala Bingigausi mis on siis põhimõtteliselt Santo Tomase rannaga ühenduses. Vees käisime vist 3-4 korda, sest kaldal olla oli suht võimatu. Laine oli väga mõnus, aga lõpuks olime me nii väsinud, et otustasime koju ära minna. Kõndisime siis Santo Tomasesse ja läksime bussiga Ciutadellasse ja seal Calan Boschi. Jõudsime isegi söögi ajaks tagasi. Õhtul me enam kuhugi minna ei suutnud ja jäime koju puhkama.

Reedel käisime jälle tööl ja õhtul samuti välja minna ei viitsinud. Laupäeval otsustasime aga, et kuna 2 päeva on kodus istutud, siis peame kindlasti kuhugi peole minema. Läksime siis alustuseks Flamingosse ja öö lõpetasime koos Flamingo sõpradega Ciutadellas, kust tagasi tulime kella 7se bussiga hommikul. Siis ruttu magama ja kell 12 pidin uuesti ärkama, et tööle minna. Eilne päev ei olnud üldse tore, alustades väsimusest ja lõpetades hambavaluga, sest mu 4 tarkusehammast otsustasid kõik ühel ajal kasvama hakata. Ja nagu eelnevalt mainitud, oli tööd jälle mega palju. See oli üks dia mierda, aga täna öösel sai puhata ja nüüd ongi ainult homne veel ja siis ootab meid jälle 2 vaba päeva.

Lähen magama, tsau-tsau!
Igatsen teid!

Lugu jätkub...

Reede lõunapoolik oli mul tavapärasest teistsugune, sest sõin "hommikust" mitte hotellis vaid koos ühe toreda inglise-portugali päristolu noormehe Rickiga, kes töötab meie kodubaaris Flamingos. Menorcal on ta töötanud juba 7 hooaega kuigi ta igal aastal lubab, et enam ta siia tagasi ei tule. :) Einestasime ühes huvitavas pererestoranis, kus töötajateks kõik pereliikmed - ema, isa, tütar, väimees. Väga vaikne oli seal ja üllatuslikult ei olnud seal kedagi peale meie ja töötajate. Hommikusöögiks oli jääkohvi, karbid imemaitsvas kastmes ja peekoni-juustu-tomati bocadillo. Kadbid olid tõesti väga head ja retsepti küsides tuli välja, et seal ei ole midagi erlist sees vaid juba tuntud küüslauk, sibul, paprika, oliivõli, kala keeduleem ja veel midagi. Pärast sööki läksime koos Danny, tema venna ja Astridi ning tema pojaga lähedalasuva basseini äärde peesitama. Eelpool nimetatud inimesed töötavad kõik Flamingos ja elavad koos ühes pisikeses majakeses. Enne tööle minekut rannast läbi jalutades selgus aga rüümustav asjaolu - Koko oli tagasi tööl!!!!! Mul oli nii hea meel. :P

Järgnes rahulik tööõhtu. Olin enamuse välibaaris ja minuga ühines nii 21 paiku Jesus. Väga rahulik on, majas on hetkel koos meie hotelli alla kuuluva Marina apartmentidega ainult 240 inimest. Seda on väga vähe. Seega pärast tööd ja pesus käimist inimese tunne peal. Käisime tiiru ka Flamingos kuid kauaks sinna ei jäänud.

Laupäev möödus rahulikult ja isegi välja me ei läinud, sest teadsime, et ees ootab jaögpalli-pühapäev, millele järgneb pidu.

Pühapäeval tometasin pisut igasugu asjadega, mida olin ammu planeerinud teha ja muidugi veetsin aega netis pilte laadides ja blogi kirjutades. Töö juures valitses täna aga kuidagi eriti pidulik meeleolu. Baarijuhataja Jose jookis mööda ruumi ringi ja riputas Hispaania lipukesi igale poole ja pani vahuveine külma juba nagu teades tulemust ette. Täna oli välibaari juures väga vaikne, sest kõik vaatasid sees telekast jalkaülekannet. Kuna aga Jose ütles, et välibaar peab olema avatud siis ma läksin kell 20 sinna ja istusin seal. Üks naine koos oma 2 väikese lapsega olid seal ja hiljem üks ema koos oma täisealise tütrega. Nii me siis olime seal kolmekesi ja puhusime juttu - eriti personaalne teenindus. Mingi 21:30 paiku siiski panime baari kinni ja ma läksin sisebaari appi kuna seal oli täna kiirem kui tavaliselt samas ei midagi hullu. Kes jalkat vaatasid teavad, et värav saabus alles mängu viimastel minutitel. Seda saatis võimas kisa ja kepslemine. Mul on hea meel, et Hipsaania võitis!!!! Siis vahukad kapist välja ja jooki valama. Pärast tööd aga pessu ja sammud Flaminosse. Seal oli hullult palju rahvast ja kõik olid vägagi pidumeeleolus. See oli tore. Leidsime endale pisut tühjema nurga, kus saime tantsida ja niisama olla. Koju tulime peale 4-ja kuigi täna seal pidu nii vara ei lõppenud. Pessu ja tuttu.

Ees ootab uus nädal - uute tegemiste ja pidudega!!!! :)

Lehva-lehva
Epp

Tsauka!

Hallo-hallo!!!

Püüan oma viga parandada, mis puudutab kirjutamist. Jätkan siis meie teise vaba päeva ehk neljapäevaga.

Kuna meie kallis sõber Koko ei töötanud enam rannas vähemalt esialgsetel andmetel, siis püüdsime oma päevaplaani koostada kellegist sõltumatult. Tõusime varakult st kell 9 üles, käisime söömas ja tegime päevaplaane. Esiteks oli meil vaja kindlasti ära käia Ciutadellas pangas, et saada kätte palk ja seejärel plaan minna saare pealinna Mao´sse.

Raha kättesaamisega saab kindlasti mingi probleem olema ja selles ei pidanud me kahtlema. Nimelt taheti meie käest saada mingit Hispaanias töötamise tõendi numbrit, millest meil õrna aimugi ei olnud kuna me oleme siin ju praktikal. Õnneks enne linna minekut sai direktor Victori juurest läbi käidud, sest minu perekonnanimi oli tsekile valesti kirjutatud - mitte Tuisk vaid Tusik :). Seega oli ta teadlik teda ootavast telefonikõnest. Egas midagi, pidingi helistama oma telefonilt Victorile ja tema seletas tükk aega tellerile, et kuidas ikka need asjalood on või midagi sellist, sest ega me suurt aru ei saanud. Lõpuks saime raha kätte kuid maha võeti 3 euri inimese kohta ei tea miks. Teller aga andis Teelele kogemata 1 euri enam. Ikkagi nõme küll, et veedad tund aega pangas ja kulutad oma telefoniarvet ka veel ning lõpuks võetakse raha ka vähemaks. See selleks, raha käes bussipeatusesse, et sõita Maosse. Pangas kohtasime ka Monicat ja Jesusi, kes pisut enne meid seal passisid.

Bussisõit kestis tunni ja ausalt öeldes enamiku ajast me tukkusime Teelega. Kohe üldse ei jõudnud aknast välja vaadata. Kohale jõudes alustasime oma väikese linnatuuriga. Olime teadlikud, et ega seal suurt midagi vaadata ei ole, kuna see on selline uuem linn ja mitte selline lahe koht nagu Ciutadella. Mõne vanema hoone ikka leidsime ja ühe laheda puuvilja-aedvilja poekese, kust endale mureleid ostsime. Ja ühe toreda poe ka veel, kust me lõpuks Teelele ühe kleidi ära ostsime, mida ta juba kolmandat korda proovis. Ostu ajendiks oli soodushind. Ka mina leidsin endale paar ihaldatud toppi ja kleidikese. Õnneks oli siesta aeg ja enamik poode kinni ning suuremaks ostlemiseks ei läinud. Jõudnud tagasi bussijaama oli vaja valida suund kuhu sõita. Õnneks valisime suunaks lõuna ranniku ja Cala en Porter´i, mis on üks vahva linnake koos laheda suure kaljude vahelise rannaga. Imelised vaated ja mõnus merevesi olid meile kaaslasteks. Pärast suplust läksime aga väikesele jalutuskäigule, mis nii lihtne ei olnudki, sest tee oli väga üles-alla looklev. Higimull otsaees ja õhkuahmides me seal siis ringi tuiasimegi kuni jõudsime koopa juurde, kuhu meil täna plaanis minna ei olnud. See nimelt selline ööklubi-baar koobas Cova d´en Xoroi, kust avaneb uskumatult kaunis vaade merele ja sealt nägime ka Cala en Bosc´i kauget rannikut. Päevasel ajal sinna sissepääs maksab 7 euri ja selle eest saab veel joogi ka. Valikus on kohvi, tee, karastusjoogid, long drink´id ja õlu. Meie muidugi tegime valiku Pomada heaks nagu ikka. :) Istusime ja ohhetasime ja ahhetasime. Naersime enda üle sest, et täna me küll ei plaaninud siia tulla. Kuna olime soolased, higised ja muidu koledad otsustasime jõuda 18:30 bussile ja seda me ka tegime. Edasi ootas meid buss 19:15 Mao-Ciutadella ja 20:30 Ciutadella-Cala en Bosc. Jõudsime 10 enne restorani kinni panekut sööma. Uskumatult tore päev oli. Pärast pesemas käimist ja endi korda tegemist tegime väikese tiiru Flamingosse, kus me üldsegi kaua ei olnud. Magama saime ikka mingi 2 ajal vist.

Järgnevad 5 tööpäeva. Millest räägime järgmisel korral.

Tervitused ja ma nüüd sätin end tööle minema.

Eps

Hello-Hello!

Kuna Epp on laisk, siis pean mina jälle kirjutama oma väikese pausi arvelt. Käib ja peestiab siin päikese käes ainult oma vabadel hommikupoolikutel. On ikka elu mõnel:D Okei, ma ise naudiks ka, kui saaks:)

Nii, esmaspäev. Ma arvan, et hommikul magasime jälle kaua ja peale tõusmist suundusin tööle. Tööpäeva ei mäleta eriti. Eks ta tavaline oli jälle. Edasi-tagasi jooksmine, mis muud. Õhtul mõtlesime jälle välja minna. Oma tavapärasesse Flamingosse. Meiega pidi liituma ka Hugo, aga ta oli juba varem Cova den Xoroisse läinud Cristianiga, nii et pidime kahekesi minema. Istusime terve aeg väljas, sisse suitsu haisu sisse minna ei viitsinud. Nägime ka mõndasid meie hotelli töötajaid, kes olid päris purjus. Me pidime kokku saama argentiinlastega, kes meile varem helistasid. Mõtlesime, et noh, läheme räägime siis juttu. Kohale jõudes eriti nendega rääkida ei viitsinud, aga viisakusest otsustasime ikka nende laua taha istuda mõneks ajaks. Tegelikult oli meil päris lõbus, sest nemad eriti inglise keelt ei rääkinud ja me siis saime natuke hispaania keelt harjutada ja käte ja jalgadega rääkida. Aga saime jutud räägitud:D Aeg lendas kuidagi ja istusimegi hoopis terve õhtu nendega seal. Lõpuks tundsime väsimust ja otsustasime koju minna, Flamingo pandi kinni ka juba. Hugo saatis veel sõnumi, et ta on kohe Calan Boschis ja et kas me oleme veel väljas. Ootasime siis Hugo ära ja hakkasime meie hotelli poole liikuma:D Kuna väljas oli päris palav ja meie natuke joogised, siis tundus õige mõte basseini ujuma minna:D Hugo mõtles, et me teeme nalja, aga mina olin täitsa minekuvalmis juba:D seisin basseini ääres ja järsku käis sulps:D ma mõtlesin, et Hugo hüppas vette, aga ei, hoopis Epp:D See oli kuidagi nii spontaanne ja naljakas, et ma ei suutnud küll naeru pidama jätta:D Ma hüppasin siis järgi ja lõpuks pani hugo ka pommi:D Kõik olime riietega ja see oli väga naljakas:D Ronisime kähku bassust välja, enne kui turvamees tuleb ja jooksime meie tuppa kuivatama:D Õnneks oli Epul üks meeste T-särk toas, mille me siis Hugole andsime:D (see T-särk oli Jesusi vanemate baarist saadud tal millalgi:D, mitte mõne mehe jäetud:D). Okei kuivatasime siis natuke ja läksime magama ära.

Teisipäev. Viimane tööpäev enne vabasid päevi siis. Sellisel päeval on tore töödata, sest mõtted on juba järgmises päevas alati. Õhtul vist käisime jälle korraks Flamingos, aga tõesti vist ainult korraks, sest ma ei mäleta mis toimus.

Kolmapäeval oli siis vaba päeeeeev:P Olime varased ja ärkasime juba kell 8. Käisime söömas ja pärast läksime Amigo boat´iga sõitma. See on siis üks turistiatraktsioon siin, mis sõidab merel mööda lõunarannikut ja külastab päris mitmeid erinevaid randu. Osades randades olime juba käinud, aga lahe oli neid ka merelt näha. Kuna Hugol oli ka vaba päev, siis liitus ka tema meiega, kuigi see oli ta 4. kord juba selle laevaga. Laev peatus aga ühes rannas, kus me veel ise käinud polnud, nii et see oli tore. Käisime ujumas, jõime Argentiinlastele omast Matet, mis on siis tegelikult täiesti tavaline tee, lihtsalt joomisviis on natuke teistsugune. Aga hea oli kuumal rannal sooja teed juua:D Sõitsime edasi, pidime minema ka ühte koopasse, kuhu pääseb ainult ujudes, aga kuna vees oli palju meduuse, siis ei saanud me peatust teha ja vette minna. Sõitsime marsruudi lõpuni ja siis hakkas laev tagasi sõitma. Kuna koopas peatust teha ei saanud, tehti peatus lihtsalt ühes rannas, kus siis inimesed said laevast vette hüpata ja soovi korral ujuda. Meie kasutasime ka võimalust ja lasime laevast otse Vahemerre liugu. Mõnna mõnna.
Jõudsime tagasi Calan Boschi, kus ootasid meid meie Flamingo sõbrad, Rick ja Dan. Istusime natuke aega ühes söögikohas El Pato. Meie sõime Epuga jäätist, sest aega oli lihtsalt vähe ja seda sai kõige kiiremini. Edasi pidime minema siis sukelduma, mida kõik kaua ootasid. Läksime siis hotelli, aga keda polnud olid instruktorid. Helistasime neile ja tuli välja, et neil on väga kiire hetkel ja nad ei saa Calan Boschi tulla. Aga kui tahame, siis võib üks tüüp tulla ja ainult poole varustusega. Sellega me nõus ei olnud, sest tahaksime raha eest ikka täisteenust ja kuna keegi meist varem sukeldunud polnud, siis ei oleks eriti lihtne olnud poole varustusega meiele kõigile täistreeningut teha. Olime natuke pettunud, aga võibolla siis läheme sel nädalal. Eks näis.

Otsustasime, et läheme siis lihtsalt randa. Randa jõudes otsisime Kokot, aga teda polnud kuskil näha. Oli ainult Koko boss, kes meile siis teatas, et Koko seal enam ei tööta, kuna ta oli 2 nädala jooksul teist korda sisse maganud. Ma magaks ka, kui ma 5 kuud ilma puhkepäevadeta iga päev 12 tundi töötama peaks. Aga noh, mis seal ikka. Ta boss ütles aga, et Koko peaks hetkel selles ranna kõrval asuvas restos sööma ja me läksime siis temaga juttu rääkima. Kuna me midagi söönud polnud, siis võtsime Hugoga ühe pitsa kahe peale, mida me Epsiga ka jagasime muidugi. Istusime siis natuke seal ja otsustasime õhtul hoopis Ciutadellasse minna, sest rannas istuda enam ei viitsinud. Ciutadellas shoppasime ikka hoolega jälle Epuga, ma ostsin endale uue seeliku, pluusi, kleidi ja kõrvarõngad. Epp ka kõrvarõngad, 3 kleiti. Mul tuli pärast natuke masendus, et nii palju raha raiskasime, aga õnneks ei olnud asjad eriliselt kallid ja seelikut ja pluusi oli mul raudselt vaja:):D

Õhtul jõudsime täpselt 10minti enne õhtusöögi lõppu restorani, tegime kiire eine ja läksime oma tuppa. Kuna Hispaania jalka käis, siis tegime ennast korda ja läksime siis 10 viimast minutit Flamingosse vaatama. Hispaania võitis nagu te teate ja rahvas rõõmustas. Õhtul oli selle tõttu Flamingo rahvast täis. Istusime mõnda aega väljas ja meiega liitusid Koko, Lautaro, Luckas ja Belen. Naljakas oli see, et meie laua taga ei istunud ühtegi hispaanlast. aga argentiinlased olid vähemalt õnnelikud, et saksamaa kaotas, kuna nad ise neilt 4:0 pähe said. Õhtul oli pidu täies hoos, peaaegu kõik meie tuttavad olid Flamingos ja tantsisime kõvasti. Koju läksime täpselt kell 4, sest järgine päev tõotas jälle varast ärkamist ja kuhugi minemist. Aga sellest kirjutan edaspidi, sest pean hakkama tööle minema jälle.

Tsau tsau, mjäu-mjäu, nagu itaallased siin ütlevad kogu aeg:D

Teele.

Töö tegemisest kah pisut

Me ikka töötame ka siin lisaks pidutsemisele. :) Räägin pisut möödunud nädalast.

Nädalapäevade tunnetus on siin töötades küll pisut segamini läinud kuna vabad päevad on nädala sees ja kiireimad tööpäevad nädala alguses esmaspäeval ja teisipäeval, mis minu graafiku puhul on töönädala lõpus. Seega reede tundub esmaspäevana ja teisipäev reedena. :)

Kuna nädala lõpus lahkuvad vanad kliendid ja saabuvad uued, siis esmaspäev on üldjuhul pisut kiirem päev. Sel nädalal oli aga eriti kiire nagu ma eelnevalt juba pisut rääkisin. Teisipäev oli rahulikum. Enamuse ajast olin baarileti taga ja vahepeal käisin väljas klaase koristamas. Kuna ilmad on muutunud siin juulikuiseks, st päevasel ajal jääb temperatuur 30 kraadi ja öisel 20 kraadi juurde, siis eelistavad kliendid istuda väljas ja ka basseini ümbruses. Probleem on aga selles, et basseinialas ei tohi klaasidega olla, sest need võivad katki minna ning keegi ennast sellega seal hiljem vigastada. Inglastele oli seda lihtne selgitada aga itaallased ei tahtnud sellest kohe üldse aru saada. Mõni ei saanud siis ka aru kui neile suur mitmekeelne teavitustahvel ette pandi. Meie töö sisaldas lisaks tavapärasele kohustustele nüüd ka selgitustööd ja keelatud alas olnud inimeste jookide ümbervalamist plastiktopsidesse.

Järgneva vaba päeva, st kolmapäeva õhtul avati esimest korda sel suvel õhtuseks ajaks 20:00-24:00 välibaar ning programmid kolisid samuti välilavale. See on väga hea, sest ilmad on muutunud eriti palavaks. Õues on enam õhku ja jooke serveeritakse ka vaid plastiktopsides. Plastiktopsid on ohutumad ja lisaks on neid lihtsam koristada ka. Eelneval aastal pakutigi jooke ainult plastiktopsides, kuid baari juhataja Jose püüab pakkuda paremat teenust ja seetõttu peame klaasidega jamama. Seega kui ma reedel tööle läksin veetsin osa aega (umbes 20:30-23:00) välibaaris koos Jesusega. Töö välibaaris on lihtne – pakume vaid all-inclusive jooke ja seda ka neile, kes selle eest eraldi maksavad. Lisaks müüme jäätist ja kartulikrõpse. Laudade koristamine käib lihtsalt ja kiiresti. Kõige suurem töö aga välibaaris seisneb laudade-toolide vedamises ja paika panemises, millega mina eriti tegelema ei pidanud. Reedene tööõhtu oli rahulik kuna hommikul lahkus umbes 100 inglise klienti. Pärast tööd välibaaris läksin sisse appi koristama. Reede õhtul tekitas probleeme üks inglane, kes end väga purju jõi. Ta jäi magama teise korruse koridori ja lisaks urineeris paaril korrusel. Turvamees püüdis teda identifitseerida passikoopiate järgi, mis lõpuks isegi õnnestus. Turvamees püüdis koos Jesuse ja Josega probleemset klienti tema tuppa tassida, kuid see osutus keeruliseks kuna ta hakkas vastu ja kasutas vulgaarseid väljendeid. Lõpuks kutsuti kohale isegi politsei.

Laupäeva ja pühapäeva õhtu olid rahulikud. Hotelli täituvus hetkel, mil on kõrgaeg, on vaid 50%. See tähendab, et hotellis on hetkel umbes 300 klienti. Tööd oli seega vähem kui eelnevatel päevadel. Baari juhatajal Josel on alati laupäevad vabad, mis tähendab seda, et ka töö juures on neil päevil vabam õhkkond. Nädalavahetusel töötasingi nii sisebaaris kui ka basseinibaaris. Tööõhtud lõppesid aga sisebaaris koristades.

Niipalju siis töötegemiset.Peagi juba uus lugu vabadest päevadest.

Kallid teile
Epp
:)

Tere kõik see pere!

Nonii, võtan siis ennast kokku lõpuks ja üritan blogi kirjutada. Selleks pole ikka üldse aega olnud ja ma hetkel ka tegelikult üldse ei viitsi, aga noh, oleme kord selle kohustuse endale ju võtnud:D

Alustan siis kolmapäevast.
Ärkasime juba kell 8, et jõuaks söömas käia ja Kokolt auto võtta ja varakult ka liikuma hakata, et jõuaks ühe päeva jooksul ikka võimalikult paljudes kohtades käia. Plaan oli kõva:D Sõime siis ära, panime oma kotid kokku ja läksime siis randa Kokolt autot küsima. Autot me kohe aga ei saanud, sest Koko lubas ühel sõbral sellega korraks Ciutadellas ära käia. KORRAKS venis aga vähemalt tunniks ja pidime siis natuke aega rannas passima. No ega tegelt rannas passimine ilusa ilmaga väga raske nüüd ka pole:D saime vesirattaga sõitmas käia ja natuke istuda. Lõpuks saime oma auto ja võtsime esimeseks sihtkohaks oma vana hea Ciutadella, Epp tahtis juuksuris käia, sest ta kardinad katsid juba silmapiiri:) Mina tahtsin endale hispaania telefoni numbrit ja võibolla midagi huvitavat veel, igast asju oleks vaja tegelikult. Epp sai oma juuksuriskäigu tehtud umbes 5 minutiga ja 3 euriga, sest ta lasi ainult tukka lõigata. Jalutasime siis veel poodides ja mina sain oma hispaania numbri, milleks on siis +34663456558 ja uue telefoni ka. Seega kasutan mõlemat, nii eesti kui hispaania numbrit, aga kaasas kannan rohkem hispaania oma. Aga kuna te mulle niikuinii ei helista, siis pole see info tegelikult väga oluline:) Ostsin endale lõpuks ka uued kauaigatsetud bikiinid, millel pole õlapaelu. I was so happy:)

Nii, edasi läksime Jesusi pere restorani, kus tegime ühed kiired boccadillod ja kohvi. Kell oli juba päris palju ja hakkasime siis auto poole liikuma. Naisi ei saa ikka linnapeale lasta, terve päev läheb lihtsalt kaotsi:D Auto juurde jalutades kuulsin põõsastes mingid krabinat ja siutsumist. Vaatasin siis alla põõsasse ja nägin kanaema oma tibudega. See oli nii armas, vaatasime neid oma 5minutit:) Lahe, sellist asja Eestis väga ei kohta, et kana oma perega linnas elaks:)

Edasiseks sihiks võtsime siis kõigi kiidetud Cala Macarella ranna. Mina olin kaardilugeja rollis, millega ma aga hakkama ei saanud, sest ma ei leidnu esiteks meid kaardilt üles ja niimoodi on päris raske hakkama saada. Suunda me enam vähem teadsime ja üritasime siis viitade järgi sõita. Esimene üritus läks natuke metsa, sõitsime mõnda aega kuskil äärelinnas ja siis üritasime uuesti. Seekord õnnestus juba paremini. Sõit oli päris huvitav, kuna teed on siin väga kitsad ja kurvilised ning päris õudne on kui kaks autot üksteisest mööda peavad sõitma:D vähemalt meil oli naljakas:D Väljas oli ikka tapvalt palav ja mõtted olid ikka täiega Vahemeres juba. Jõudsime siis lõpuks parklasse. Parklast rannani oli vaja umbes 15 minutit kõndida. Sinna kõndimine oli päris lihtne, sest tee läks allamäge, tagasi tulek väga tore polnud:D Aga randa jõudes olid minu sõnad küll ainult AHH ja OHH, sest see kõik oli niiiii ilus. viskasime siis kähku riided seljas, võtsime ujumismaskid, ja kähku vette. Eriti mõnus oli sulistada ja põhi oli seekord vähe huvitavam, kui meie Calan Boschis. Mõnus on ujuda, kui põhja ei vaju, vesi on nii soolane lihtsalt, allpool on mitu meetrit sügavust ja kui ära väsid siis jääd lihtsalt seisma ja hulbid:)
Peesitasime rannas tunni või paar ja siis oligi aeg kodupoole hakata liikuma. Jalutasime enne veel Cala Macarelletasse ka, mis on siis nagu Cala Macarella väike sõber:) mõlemad olid superilusad rannad. Jõudsime küll kolmapäeval ainult ühte kohta, aga see oligi väärt tervelt ühte päeva:)

Calan Bocshi jõudes andsime auto ära, käisime väiksel suplusel jälle, sest nii meeletult palav on lihtsalt ja siis tuppa pessu ja pärast sööma. Kuna ka järgmine päev oli meil vaba, siis mõtlesime, et no läheme vähemalt Flamingosse istuma korraks. Mõeldud tehtud. Poisid imestasid, et me seekord nii varased oleme, aga ära meid ka ei aetud:D Istusime Flamingos lihtsalt väljas mõne tunni ja siis koju magama, sest järgmine päev tõotas veel ägedam tulla.

Ärkasime seekord kell 9, käisime söömas ja läksime randa Kokot otsima. Kokot näha polnud, aga eest leitsime hoopis ühe meie prantsuse tüdrukutest, kes paar nädalat tagasi meie juurest siit ära läks. Üllatus oli suur ja saime musitada ja kallistada ikka kõvasti jälle:D Adelie nimelt on Kokosse jubedalt ära armunud ja pidi tulema enne oma Kariibi mere reisi oma meest ikka vaatama:P Varsti ilmus välja ka Koko ja meie saime oma auto ning jätsime siis tuvikesed randa. Meiega pidi liituma üks iiri kutt, kes töötab Flamingos, helistasin talle, aga ta magas ja ei vastanud ja me otsustasime ilma temata minna. Siis tuli mulle aga meelde, et Hugol peaks õhtune vahetus olema ja kutsusime hoopis tema kaasa. Ta oli muidugi nõus ja meie õnnelikud, sest vähemalt oli keegi, kes teadis kuhu minna ja mida vaadata.

Esimeseks sihtkohaks oli Monto Toro, mis on siis Menorca kõrgeim tipp, nii umbes meie munamägi, 300+ midagi meetrit ainult. Aga mäed siin on vähemalt mägede kujuga, mitte nagu eestis, et on üks kõrge muhk kuskil:D Jõudsime kohale ja nägime mäe tipust tervet Menorcat korraga. On ikka väike saar küll, aga siiski nii palju mida vaadata. Vaade oli lihtsalt imeline:P Mäe tipus oli armas väike klooster ka, kuhu sai sisse minna.

Edasi otsustasime mõnda randa minna. Läksime siis Cala Mitjanat ja Mitjanetat vaatama, sama asi on nende kahe rannaga nagu eelmistegagi, et üks on suurem ja väikese kaljunuki taga on teine rand mis on väikesem. Meie otsustasime väiksemasse jääda, sest see oli vähe privaatsem. Kuigi jah, ma pole elusees nii väikest randa näinud:D ja privaatne pole ka just õige sõna, sest enamus inimestest seal olid täiesti alasti. No pasa nada!:) Rannad olid mõlemad jälle niiiiiiiiiii faking ilusad. Tegime väikese supluse ja võtsime natuke päikest ja siis liikusime edasi.

Järgmiseks sihtkohaks sai Cala Caldana, mis on siis üks väga väga suur ja ilus rand, mis asub siis ühes popimas turistipiirkonnas siin Menorcal, seal peale hotellide ja rikaste inimeste villade, midagi muud nagu polnudki:d Me otsustasime sinna mitte ujuma minna ja läksime vaatasime randa hoopis ülevalt poolt, mis oli õige otsus, sest vaade oli jälle imeline.

Kuna Hugo pidi kella viieks calan boschis tagasi olema, et tööle minna, siis tõime ta siia ära ja ise läksime veel ciutadella lähedal asuvatesse randadesse. Käisime ka teepeal olevad Cala Blanca rannas, mis oli küll väga väike ja me olime õnnelikud, et meid sinna tööle ei saadetud. Ciutadella lähedalt otsisime ühte randa, kus pole liiva ja ainult kaljunukid, kust siis kõik alla saavad hüpata. Leidsime koha üles, aga vette hüpata ei saanud, sest vees olid meduusid. Aga me olimegi väsinud ja otsustasime koju minna. Rannas rääkisime natuke Adelie ja Kokoga juttu ja meid kutsuti õhtul siis nendega Ciutadellasse grillpeole. Lubasime minna, aga pärast mõtlesime ümber, sest olime nendest kahest PUHKEpäevast ikka korralikult läbi ja tahtsime ainult magada. Reedel oli jälle rõõmus tööpäev. Mul on tööjuures konditsioneer katki ja lihtsalt megapalav on seal. Reedel olin täiesti läbimärg ja päris kole, aga noh, teised töötajad olid ka:D Reedese õhtu otsustasime kodus veeta, sest teadsime, et laupäeval vist kodus istumist loota ei saa.

Laupäeval oli tööl sellevõrra parem, et tegime aknad lahti, kuigi päevasel ajal ei tule sealt eriti tuult ka. Aga elab üle, parem soe kui külm:) Õhtul pidime Flaminogsse minema ja pärast Flamingo poiste tööpäeva lõppu(kell 4 öösel) nendega Ciutadellasse. Poistel oli palgapäev, selle puhul oli siis pidu. No miks ka mitte:D Pidu oli päris raju, tantsisime alguses kõvasti Flamingos ja pärast siis Ciutadellas Jazzbah´s. Jõudsime Ciutadellasse umbes poole 5 paiku hommikul ja otsustasime Epuga kell 6, et nüüd on aeg koju minna, tööpäev ootas siiski ees ja ega me kained küll polnud:D Meiega liitus veel Flamingos töötav Astrid ja üks suvaline chicka, kes tahtis ka Calan Boschi minna. Vähemalt taksoarve tuli soodsam siis.

Täna magasingi kella 12, Epp õnnelik sai ikka kõvasti kauem magada. Aga õnneks oli ärgates tunne väga hea, ainult väss on jube peal ikka. Aga selle vastu aitab uni, mis saabub blogitamise lõpus:)

Tsauki kallid, ja head ööd mulle!
Üritame kõigest väest siia tihedamalt kirjutada, aga see on väga raske, sest aeg lihtsalt lendab käest ära:)

Teele

Tere-tere!

Mõtlesin, et kirjutan ka mõne sõna.

Teele juba rääkis meie mõne päevast vaikelust, kuid uskuge mind sellised rahulikud päevad on lausa hädavajalikud. Homme ja ülehomme on meil vabad päevad ja nende veetmiseks on meil plaanid tehtud põhimõtteliselt. Täna pidasin väikesi läbirääkimisi meie ühe toreda sõbra vetelpäästja Cocoga auto laenamise üle ja tulemused on väga head. Saame auto, mil iganes meil vabad päevad on ja kulutus piirdub vaid kütuse ostmisega. See on superhea diil, sest praegu on siin kõrghooaeg ja 1 päeva autorent (mingi väga väike ja mõttetu max 3 inimesele) maksab siin 50 euri, veel mõne nädala eest oli sama asja hind 38 euri. Seega oleme õnnelikud ja mõtted on juba ammu homses.

Pisut eilsest tööõhtust ka. See oli lausa hullumaja!!!! Pühapäeva õhtul saabus uus grupp inglasi, kes end eile õhtul ikka täiega sodiks tõmbasid. Tavapärase alco asemel joodi ära poole rohkem ja kisa-kära oli oi kui palju. Lisaks lärmile häirib mind selliste klientide puhul see, et nad kuhjavad oma lauad klaase täis ja kõik on pooltühjad - kunagi ei tea, millise võid ära võtta ja millise mitte. Üldse lagastavad inglased võrreldes itaallastega hirmus palju, seda eriti aga restoranis. Tavaliselt olen ma baarileti taga jooke valamas aga kuna eile oli pisut crazy siis jooksime Monicaga koos mööda saali ja õuet ringi, et klaase ja muud sodi kokku korjata. Lõpuks oli korralik väss peal. Samas leidub ka toredaid ja hästi infomeeritud ingalsi, kes teavad, mis Eestis toimunud on ja milline olukord seal praegu valitseb. Armas.

Pärast tööd tegime endale paar pomadat ja läksime Flamingosse istuma, kus meie saabumise üle alati siiralt rõõmu tuntakse. :) Esindame Eestit ikka väga hästi, sest paljud on avaldanud soovi ise seal kunagi ikka tiir ära käia, sest seal leidub palju ilusaid blonde tüdrukuid. :) Sweet.

Egas midagi, ma nüüd siis end tööle sättima. Täna on siin väga palav ilm, käisin meres ujumas ja nagu ma tean, siis Eestis ka. Loodan, et tuleb rahulikum tööõhtu kui eile. Pärast vabasid päevi saame teile rääkida neist imelistest kohtadest, mida külastasime ja toredatest inimestest, keda kohtasime.

Lehva-lehva ja kalli-kalli

Epp

E-P-P iii-ppp-pppp kõik küsivad, mis see tähendab ja üllatuvad kui ma neile ütlen, et see mu nimi on. :)

Hei sõbrad!

Kirjutan siis jälle midagi, sest juba hakkasid küsimused tulema, et miks uut postitust pole. Kuigi tegelikult alles ju kirjutasime. Uut postitust pole sellepärast ka tegelikult, et me pole midagi eriti huvitavat korda saatnud.

Reedel siis töötasime, väljas minna ei viitsinud, voodi oli parem sõber seekord.

Laupäeval mõtlesime aga, et võiks õhtul midagi teha peale tööd. Ühel päeval ostsime veini ja laupäeval otsustasime selle siis ära juua. Jõudsin koju natuke enne ühteteist, käisin pesus, viisin veini Epu juurde külma ja üritasin endale normaalset nägu pähe teha. Hiljem helistasin Hugole, et ta ka meiega liituks ja siis võiks koos Flamingosse minna. Hugo ütles, et tuleb korraks meie juurde küll, aga välja minna ei viitsi. Okei, ootasin siis Epu töölt koju ja Hugo tuli ka ning hakkasime veini jooma. Meie otsustasime ikka Epuga Flamingosse minna. Üritasime küll Hugot ümber veenda, sest me tavaliselt täiesti kahekesi ilma sõpradeta väljas käinud pole:D Aga veenmine ei mõjunud ja pidime ikka kahekesi minema. Jõudsime Flamingosse umbes 2 paiku või isegi natuke hiljem. Rahvast väga palju ei olnud, aga enam vähem ikka. Istusime baarileti äärde, tellisime moe pärast ühed joogid ka, et imelik istuda poleks lihtsalt:D Tuttavaid polnud, peale mõne baarmani, kellega varem ka rääkinud oleme. Istusime seal siis kahekesi ja nagu ikka märkamatuks me ei jäänud. Üsna varsti tulid mingid kutid meilt küsima, et kust me pärit oleme. Me siis vastasime ja kae imet, üks kutt oli isegi Eestis käinud kunagi korraks. See oli tore. Hakkasime nende seltskonnaga rääkima. Tegelt oli vist seltskondi seal isegi mitu. Ühed olid argentiinlased 2 meest ja 2 naist, kes töötavad siin ühes argentiina restoranis, teised siis need tüübid, kellest üks Eestis käinud oli. Mina rääkisin põhiliselt selle tüübiga ja Epp argentiinlastega. Kõik rääkisid väga head inglise keelt peale ühe tüübi, kellega Epp siis hispaania keelt lõpuks praktiseerida sai:P Õhtu tipphetk oli aga see, et me kohtusime ühe EESTI tüdrukuga, kes siin Calan Boschis ühes restoranis või baaris töötab. Ta nimi on Kristiina ja tuli siia vist omal käel täitsa. Rääkis, et tal pole ühtegi vabat päeva selle aja jooksul, mis ta siin veedab, ma ei tea kauaks ta siis jääb siia. Päris hull minuarust, aga eks see on ta enda soov kindlasti. Eriti kaua meie ei rääkinudki, aga hullult imelik oli kellegagi eesti keeles rääkida, peale Epu muidugi. Aga hästi tore igal juhul. Andsin talle oma eesti numbri ka, juhuks kui ta randa või kuhugi minna tahab.
Magama saime umbes 5 paiku ja hommikul tõusta oli ikka päris raske.

Eilne tööpäev oli ka ikka paras hullumaja. Kliente oli tohutult ja tundsin terve päev, et kui vähemalt üks inimene veel oleks, siis oleks ikka palju lihtsam. Aga noh, saime oma töö siiski tehtud ja elasin selle päeva üle. Täna on juba rahulikum jälle, nagu nädala alguses ikka. Muidu tööl enam väga uut midagi juhtunud pole. Olen väga ära harjunud, isegi jalad ei valuta enam õhtuti. A täna on mul tervisega vist midagi lahti, pea valutab ja kurk ka natuke, hakkan vist haigeks jääma. Ma loodan, et siiski mitte, imelik oleks siin soojas põdeda midagi:D

Aga ok, mu paus hakkab läbi saama juba, lähen siis tööle tagasi. Poolteist päeva veel ja siis on jälle 2 puhkepäeva:P Aeg lendab siin ikka jube kiiresti. Liigagi kiiresti.

Tsau kallid!

Teele

Festes de Sant Joan

Tsauka,

Nii, teisipäeval oli meil siis viimane tööpäev, enne puhkepäevi. Päev läks päris ruttu ja energiat oli ka piisavalt, sest nädalavahetus oli rahulik ja iga päev magasin umbes 11 tundi. Õhtul me aga midagi ei teinud, kuigi järgmine päev oli vaba, aga teadsime, et järgmised kaks päeva on pidu niikuinii. Helistasime hoopis Hugole, kes istus ühes baaris siin internetis ning liitusime temaga. Õues oli täiega külm, umbes 13 kraadi, tunne oli nagu kodus:) aga siiski, külm ilm meile ei meeldinud:) Istusime siiski väljas mingi kella 4ni hommikul. Vaatasime youtubest videosid. Meie näitasime eesti videosid, laulupidu, tantsupidu, pilte Eestist jne. Hugo näitas meile oma erinevaid pilte, Argentiinast, Menorcast ja mujalt, ka erinevaid videosid youtubest.

Kolmapäeval ärkasime vist suht vara, käisime isegi üle pika aja hommikust söömas. Pärast läksime randa, ostsime endale ka kummimadratsid, et oleks mõnus vee peal hulpida. Jõudsime randa, seal nägime Cocot, kes palus meil vesirattaga sõitma minna, et siis näevad teised inimesed ka seda ja tahavad ka minna. Läksime siis, promotöö mõjus, üsna kohe tulid ka teised kliendid:) teinekordki. Tegime siis oma tiiru sellega ära, kedagi seekord päästma ei pidanud:P hiljem siis päevitasime vee ja liiva peal:P madratsitega on ikka supermõnus:P

Olime rannas vist paar tundi, siis käisime söömas ja hakkasime Sant Joani festvaliks valmistuma. Läksime linna 16.20 bussiga, kui ma ei eksi. Bussis oli juba melu ja rahvast üsna palju. Jõudsime linna ja otsustasime, et läheme ütleme Tolole tere. Olime natuke aega nende baari juures. Jõime paar väikest topsi Pomadat, saime tasuta prillid ja kaelarätikud ja läksime siis edasi. Läksime siis peaväljaku juurde hobusteshowd vaatama. Inimesi oli lihtsalt niiiiiiiii palju. Kõik olid purjus, nii noored kui vanad. Väljaku sisse otsustasime me ohutuse mõttes mitte minna. Hobusteshow hakkas pihta. Me pidime kikivarvul teistest üle vaatama, ei olnud lihtne, tahtsime mõnda pilti ka saada ikka. Vaatasime showd ja hämmastusime, kui hulljulged inimesed ikka on. Hobused jooksevad suure kiirusega inimestesekka, hüppavad üles, inimesed lähevad nende alla, tahavad hobuseid katsuda. Nii mõnigi sai kabjaga pähe ja kiirabi jooksis vilede ja kanderaamiga kohale. Meie jaoks oli see täiesti mõistetamatu.

Show lõppedes läksime linnapeale jalutama. Kõik tänavad olid paksult rahvast täis. Järsku jõudsime ühele tänavale, kus inimesed loopisid üksteist pähklitega. Meil oli jälle hämming, et mis toimub. Kõik loopisid üksteist. Me Epuga hakkasime põgenema selle sõja eest:D Aga juhtus nii, et põgenesime valele poole, kus oli veel rohkem sõda:D Tänavatele oli toodud sadu kartulikotte, mis olid täis pähkleid. Inimesed siis võtsid neid sealt ja loopisid laiali, kallasid ükteisele pähe jne. Ka meid loobiti. Me Epuga olime suht hirmul, et millal see jubedus juba ära lõppeb:D Küsisime ühe tänaval seisva mehe käest, et mis see kõik tähendama peaks. Mees rääkis siis, et nagu ikka, vana traditsioon, aga see kui keegi pähkleid sinu pihta viskab on nagu armastuseavaldus:D Meid armastasid päris paljud:D

Lõpuks pääsesime siis sealt tänavalt ja ei osanud enam midagi erilist edasi teha. Otsustasime ühed boccadillod süüa ja siis edasi mõelda. Mõeldud tehtud. Aa Epp käis veel ühe atraktsiooniga sõitmas, mina otsustasin mitte minna, kuna mulle sellised loksutamised ei meeldi väga:D aga tema oli endaga rahul:P Hiljem jalutasime veel ringi ja mingil hetkel sattusime juhuslikult enda tuttavate itaallastega kokku, kes siin hotellis Animacionis töötavad. Kuna meil niikuinii mingit muud seltskonda loota polnud, siis otsustasime nendega olla. Kaks Francescot ja üks Francesca käisid ka siis selle sama atraktsiooni peal sõitmas, kus Epp enne käis. Meie olime fotograafid ja hoidsime nende asju. Pärast läksid Epp ja Francesca veel teise atraktsiooni peale, mis oli siis nagu 2 suurt haamrit, mis käisid siis ringiratast, pea alaspidi jne. Minuarust väga rõve, aga neile jälle meeldis:D Edasi olimegi seal samas atraktsioonide juures, üks Fransecodest proovis vist kõik püssilaskmised ja palliviskamised ja ma ei tea mis kõik raha tuulde viskamise aparaadid ära:D Võitis siis ühe väikese pehme looma ja ühe kuldkala:P Istusime siis natuke aega seal veel ja siis otsustasime Calan Boschi minna. See oli väga hea, et bussid sõitsid Sant Joani ajal terve öö läbi, iga tunni aja tagant. See oli lihtsalt super, sest taksot saada vist poleks väga võimalik olnud ja raha säästis ka kõvasti. Calan Boschi jõudsime juba poole kahe paiku öösel. Francescod läksid koju, aga meie mõtlesime, et läheme Flamingosse tantsima, kutsusime Hugo ka sinna. Flamingo oli aga täiesti tühi ja sinna me ei jäänud. Käisime korraks rannas ja pärast vaatasime meie juures filmi. Magama saime umbes kella 5 või 6 paiku.

Otsustasime, et järgmine päev ei viitsi varakult seda sama hobusteshowd vaatama minna ja magasime kella 13ni, käisime söömas ja siis otsustasime randa minna. Enne käisime poes, ostsime endale Gini ja Fantat, et siis seekord olla natuke rohkem menorcalaste moodi:D Ostsime ka endale ujumisprillid ja hingamistoru, et veealust maailma natuke uurida. Jõudsime randa, käisime ujumas, meie rannas pole vee all, aga midagi erilist, aga eks proovisime oma uued prillid siiski järgi:P Võtsime päikest, rääkisime Cocoga, kes ütles, et võime temaga õhtul linna saada. Meie jaoks oli see super, sest ei tahtnudki väga vara minna. Saime siis ennast ilusti korda teha, saime ka õhtust süüa ja siis läksimegi Coco ja Lautaroga Ciutadellasse. Riietus oli meil seekord Epuga teemakohane, ostsime eelmine päev endale Sant Joani maikad ja olime nagu tõelised pidulised:P Seekord oli meil vähe julgem olla ka, sest me ei olnud kahekesi ja ei pidanud pervosid kartma:D Seekord jõime natuke rohkem Pomadat, aga normaalsuse piirides, mitte nagu hispaanlased:D Poisid vedasid meid ikka sinna hobuste juurde ja saime siis hobustega pilti teha ja neid katsuda, mis pidi siis õnne tooma. Pärast hakkasid nad siis ümber selle rahvamassi jooksma jälle, meil Epuga oli hirm naha vahel, aga õnneks midagi ei juhtunud:D Tegelt oli päris lahe, olla nagu õige piduline, laulda sant joani tunnusviisi jne:D Aga ohtlik on see värk ikka, õnneks mulle ei astunud hobused peale, aga mõni inimene küll:)

Meil oli Epuga kõht päris tühi ja otsustasime sööma minna, teised läksid kambaga siis klubidesse ja lubasime neile helistada, kui tagasi läheme. Läksime sõime, ootasime Hugo ära ja siis ei viitsinud enam midagi teha ja otsustasime hoopis koju magama sõita. Tööpäev ootas ka ees siiski:) Ootasime bussi ära, magama saime umbes kella 4 paiku ja sellega meie pidu otsa saigi. Täna käisin siis rõõmsalt tööl. Sain oma itaalia klientidelt jootraha jälle. Tore kui ma kellelegi meeldin:D Eks ma muidugi vähe erilisem olen siin, kui teised töötajad ju:D

Aga vähemalt siis nägime ära selle ilmaime, millest kõik nii palju rääkisid. Midagi väga erilist ei olnud, hobustevärk oli lahe, aga muidu oli päris kole, kuidas linn oli lihtsalt nagu prügimägi ja kümned tuhanded inimesed mäluaugus. Aga see oli alles esimene pidu Hispaanias, nüüd peaks see edasi liikuma teistesse linnadesse:P hispaanlased on hullud, selles me oleme veendunud ja sõna locos oleme vist hispaania keeles kasutanud kõige rohkem:) Aga see ei olnud halvaga mõeldud, meile meeldib siin väga ja Eestis olla ei tahaks praegu kohe üldse:)

Panin pilte ka Orkutisse ja Facebooki, nii et nautige siis.
Loodan, et teie jaanipäev möödus lõbusalt ja probleemidevabalt:P
Hasta luego!

Teele

Tere!

Oleme väga õnnelikud, et oleme saanud sõbraks kiire internetiga ja siinkohal tahakski tänada südamset meile netikoodi andnud toredat inglise noorhärrat - Damian´i!!!! Super-lux! Istungi hetkel hotelli internetinurgas, mis asub meie toast mõne sammu kaugusel. Tuppa kahjuks nett ei ulatu, kuid siin on see selle eest ülihea. Saab väga hästi läbi skype rääkida ja pilte üles laadida ja seda ka blogisse!!!!!!!!!!! Üks hea ja kiire tasuta wifi on saadaval ka lähedalasuvas baaris, kohe sadamas. Valikuvõimalusi on seega. :) Kahju on vaid sellest, et me ostsime endale MenorcaWifi 3 kuuks ja see on ühesõnaga mahavisatud raha. Aga, kes oleks seda osanud ette näha.

Viimased paar päeva on olnud väga rahulikud. Oleme pärast tööd nagu korralikud tüdrukud ikka koju jäänud ja varakult magama läinud. Üleeile oli meil plaanis minna randa, kuid ilm oli kodune - vihma sadas, tuul puhus ja üldse oli külm. Eile hommikul oli samasugune ilm kui ma kell 10:05 bussiga Ciutadellase läksin. Aga oh üllatust, nii 11-12 ajal haihtusid pilved ja temp tõusid märkamatult 18-lt 24-le. Saabus soe ja mõnud suveilm. Läksin Ciutadellasse, et osta endale koledad aga selle eest väga mugavad kummipapud, millega oleks hea tööl olla. Töökaaslane Monica oli mulle abiks ja vedas mind oma autoga mööda linna ringi. Enne poode käisime Monica poiss-sõbra Jesuse pere kohvik-baaris kohvi joomas ja võisaia kohaliku liha-vorst asjada söömas. Tegemist oli kohvikuga, mis on asunud samal kohal 50-70 aastat ja algselt kuulus kirikutegelaste valdusesse, sest kirik on kohe nurga taga. See seletab ka seda, miks enamus kohvikus viibijatest olid pesionärid. Nad lihtsalt on kogu elu käinud seal. :)

Mul on nüüd ka kohalik telefoninumber +34666127094, mis sai muretseda sel lihtsal põhjusel, et saaks odavamalt kohalike toredate inimestega juttu puhuda. Samsung GT-E1151 GMS Dual Band telefoni koos uue numbriga sain 19 euri eest, millest 12 euri on juba kõneaeg. St, et telefon ise maksab 7 euri. Tegemist on sellise mobiiliga, millega saab helistada ja sõnumeid saata ja äratust ka panna kui väga vaja. Ühesõnaga odav ja lihtne. Seega olen nüüd väga mobiilne inimene! Töö juurde ma telefone siiski kaasa ei vea.

ciutadellast veel nii palju, et seal käivad usinad ettevalmistused San Juan festivali tarbeks, mis algabjuba homme. Ootan huviga, sest kõik räägivad sellest nagu mingist ilma imest. Seega on üks ühine asi Eesti ja Menorca puhul on see, et 24. juuni on punane päev.

Egas midagi, ma nüüd lähen poodi ja ostan endale ühe väikese jäätise. Tunni aja pärast lähen tööle ja siis järgnevad vabad päevad, mis peaks tulema kõigi eelduste kohaselt väga põnevad.

Tervitused ja mõnusat jaanipäeva teile!!!!
Epp

Õnnelik:P

Ma oleks nagu uuesti tsivilisatsiooni sattunud:P
Saime enda tuttava kuti käest, kes siin inglastega tegeleb, meie hotelli wifi koodi. meie tuppa see küll ei ulatu, aga saame receptioni juures netis käia nüüd:P queeeeee bieeen!:P lõpuks on inimese tunne jälle:)

Nii, et nüüd saan teiega msn-is rääkida ka, kui te tahate!:P

Teele

Igav siin ei ole.

Kuna Epp siia täna vist kirjutada ei jõua, siis võtan ise aega oma siesta arvelt ja proovin eelmiste päevade tegemisi kirja panna.

Neljapäeval käisime siis Ciutadellas ühtede sõprade kodus Argentiina toitu nautimas. Miks Argentiina ja mitte Hispaania, sest väga paljud siin on pärit Argentiinast samuti ka meie hotelli peakokk Lautaro, kes meile siis väikese eine valmistas. Toit koosneski pigem erinevatest suupistetest. Sõime empanadasid, need on sellised pirukad kus on siis täidiseks liha, oliivid, juust jne- natuke vürtsikad, aga väga väga head. Lisaks olid veel erinevad mereannisalatid, kust võis leida, kalmaari, kaheksajalga ja võibolla midagi veel. Ja siis mingit singi-suitsuvorsti taolist asja, see võis tegelt hispaania toode olla siiski:D Meie viisime kingituseks ühe Kalevi shokolaadi, mille söömiseni kahjuks ei jõutud.



Pärast õhtusööki, mis algas umbes kell 22 ja lõppes äkki südaöö paiku või veel hiljemgi, läksime Ciutadella sadamapiirkonda tantsima. Seal oli ka teisi meie hotelli töötajaid ja ka minu töökaaslased restoranist:P Järgmine päev oli põhiteemaks see, et Teele käis eile peol, tantsis jne:D Saime kokku ka Hugo, Monica, Jesusi ja meie kahe armsa prantslastest naabritüdrukutega. Kuna kolmapäeval oli aga hullem pidu, siis kõik me olime suhteliselt väsinud ja otsustasime koju tulla. Meid oli viis, aga õnneks taksojuht võttis meid kõiki peale. Magama saime umbes viie paiku.

Järgmine päev magasingi kella 12ni, 12.30 käisin söömas ja 13.00 alustasin siis tööpäeva. Rahvast õnneks väga palju ei olnud ja päev läks suhteliselt kiiresti. Õhtul oli aga plaanis juba uus pidu, sellepärast, et meie armsad naabritüdrukud sõitsid täna Prantsusmaale tagasi:(
Jõudsin töölt koju umbes 22.40. Käisin pesus ja pärast seda koputasidki tüdrukud mulle akna peale ja istusime väljas oma terassil, vaatasime pilte ja rääkisime juttu. Hugo liitus ka meiega üsna pea. Umbes poole ühe paiku läksid nad baari, aga ma jäin Eppu ootama. Kui Epp koju tuli, siis tegi tema ka ennast korda ja me läksime samuti peole. Alguses istusime korraks Chaplinis ja üsna varsti liikusime siis edasi meie koduklubisse Flamingo. Tantsisime seal kella 4ni, jube väss oli olla, aga lubasime oma naabrinnadele, et hängime nendega nende viimasel õhtul nii kaua, kui nemadki:D

Õhtu oli natuke kurb ka, mõlemad tüdrukud nutsid vahepeal, sest nad ei taha siit ära minna. Ma ei tahtnud üldse nende nahas olla, aga ma kardan, et meie äraminek saab ka ikka väga raske olema. üks tüdrukutest jäi aga natuke rohkem purju ja muutus kohe väga emotsionaalseks. Umbes tund aega läks meil aega, et teda veenda koju tulema, kuigi ta tahtis üksi olla, aga purjus inimest üksi jätta siin oleks väga ohtlik, sest igal pool on vesi ja ei tea mis juhtuda võib. Lõpuks me siis lihtsalt sunniviisiliselt tõime ta koju. Ütlesime tüdrukutele, et nad hommikul enne äraminekut meie uksele veel koputaks, et hüvasti jätta. Seda nad ka tegid. Mõlematel oli suhteliselt paha olla ja ma loodan, et nad selle pika reisi ikka üle elavad. Aga jube kahju on, et saime nendega nii vähe koos aega veeta, aga nüüd on siis põhjust võibolla Pariisi sõita.

Magada sain ma suhteliselt vähe ja ma olen ikka päris väsinud. Tööd on ka päris palju ja ma arvan, et õhtul olen laip. Täna ma ei kavatse küll kuhugi minna, kuigi Ciutadellas peaks hakkama juba mingisugused Sant Joani üritused. Aga puhata on ka vahest vaja!

Ok, ma nüüd varsti peangi tööle jälle minema.
Vabandaks veel kirjavigade pärast, sest eelmise teksti kirjutasin ma ka väga väsinult ja selle samuti. Pole eriti aega ka, et üle lugeda, nii et peate sellega kahjuks leppima:)

Igatsen! Besos!
Teele

Hei!

Möödunud on pea 5 päeva ilma, et oleks leidnud aega arvuti taha istuda ja pajatada elust Menorcal. Töögraafik on siiani sama – esmaspäev-teisipäev tööl, kolmapäev-neljapäev vaba ja reede-pühapäev tööl ning tööaeg 16:30-24:30. Nii see jääbki ja ka järgmisel nädalal, mil on saarel toimumas suursugune San Juani festival oleme meie need õnneseened, kel on vabad päevad 23. ja 24. juuni!  Töökohustused on samad – kiirelt lihtsate jookide kokku segamine ja klientidele naeratamine. Kuna umbes pooled külalistest on itaallased siis on ka baaris elu pisut lihtsam. Itaallased ei joo eriti palju alkoholi ja jääd nad jookide sisse ka ei armasta panna. Põhjus pidavat seisnema selles, et jää on tehtud kraaniveest. Mul erinevalt hispaania keelt kõnelevatest inimestest on raske aru saada itaalia keelest ja itaallased armastavad muliseda, nt ka lihtsalt klaasi vee küsimisel suudavad nad seletada ma ei tea mida. Mõned olulisemad sõnad on siiski juba selged itaalia keeles, nt palun – prego ja jää – ghiaccio.  Rahulikum oli tööl ka siis kui oli jalgpall, kus Inglismaa mängis. Kuna meil saalis telekas näitab ainult ühte kanalit siis peaaegu kõik majas olnud inglased läksid lähedal asuvatesse baaridesse jalkat vaatama. Hotellis on lisaks ka mõned rootsi perekonnad ja mõned sakslased ka vist.

Esmaspäeva õhtu möödus rahulikult, peale tööd pessu ja magama. Nii lihtsalt ei läinud aga järgnevate õhtutega. Teisipäeva öösel peale tööd läksime hotelli lähedal asuvasse Flamingo baari, kust leidsime eest mitmeid meie majas töötavaid inimesi. Lõime tantsu ja nautisime paari kokteile Havanna 7 anos rummi ja coca-colaga. Muide selles baaris on Cala´n Boschis töötajatele soodushinnaga joogid!  Teisipäev ja kolmapäev olid siin pisut jahedamad ja vihmased aga neljapäevast läks ilm jälle ilusaks. Kolmapäeva õhtul oli meie juures väike istumine enne kui me jälle Flamingo baari tantsima läksime. Magama mineku aeg jääb sellistel õhtutel 4:30 kanti ja hommikuti magame siis umbes 12-ni. Algselt oli plaan neljapäevasel vabal päeval sõita bussiga kusagile ja vaadata mõnd muud paika aga plaaniks see sel korral vaid jäigi. Läksime peale lõunast hommikusööki randa, kust saabusime tagasi 17:30 paiku, mil oli vaja hakata end korda sättima Siutadellasse mineku tarvis, sest meid kutsuti Argentiina-pärasele õhtusöögile. Rannas oli lahe, käisime mingi paat-ratta moodi asjaga lahepeal väntamas. Päästsime lahel olles kaks hädas olevat meest, üks tundus olevat kerge puudega. Nad olid koos läinud ujuma ja selle ujuva asjaduse peal oli vaid üks naisterahvas, kes ei saanud neid kuidagi selle pardale aidatud. Meie siis Teelega, nagu vetelpäästjad kunagi, läksime appi ja olime füüsiliseks ka vaimseks toeks enda elu muidugi mitte ohtu seades. Nad olid väga tänulikud osutatud abi eest ja meil hea meel, et keegi ära uppuma ei pidanud, sest väikest paanikat oli küll näha. Kuna me tunneme siinseid vetelpäästjaid juba siis maksma me selle eest muidugi ei pidanud. Lisaks mängisime pisut võrkpalli ja nautisime niisama mõnusalt suvist ilma ja värskendavat merevett.

Meeleolukast õhtust Argentiina toidu ja hispaania keelt mulisevate kaaslastega püüan kirjutada juba homme, sest pean nüüd hakkama end tööle minekuks sättima. Elutempo siin on kiire ja päevad venivad pikaks öötundide arvelt. Püüame aga anda endast parima, et teid olukorraga palmisaarel kursis hoida.

Kallid ja järgmise korrani.
Epp

Tsauki kallid!

Mõtlesin, et annan endast ka siis märku vahepeal. Peaaegu oleks alla andnud, sest nett ei tahtnud kuidagi tulla.
Nii millest siis kirjutada.

Oleme nüüd Menorcal olnud täpselt nädal aega. 5 päeva on tööl käidud ja 2 päeva sai vahepeal puhata ka. Töö hakkab selgeks saama. Tunnen, et minust on isegi nüüd kasu veits. Nuge, kahvleid ja klaase poleerima pole pidanud. Ma arvan, et mul lihtsalt võtaks see 3 korda kauem aega kui teistel ja sellepärast nad pole palunud mul seda teha:D Töö ei ole raske, edasi tagasi jooksmist on palju, higistada saab tohutult ja taldrikuhunnikute tõstmisega saab jõudu teha iga päev:P Eile lõhkusin ka esimesed klaasid, õnneks oli see köögis. Kuigi mul millegipärast polnud isegi häbi mitte, tegijal ikka juhtub ju:P

Töökaaslased on toredad, aga suhelda on siiski raske. Üritan rääkida hispaania keeles, sest ma tean, et inglise keelest nad ei saa lihtsalt aru. Pikki jutte räägitud ei saa, sest mineviku ja tuleviku vormid on mul ikka suht null ja ega sõnavara ka väga pole:D kuigi iga päev tuleb veits juurde. Keegi isegi ütles, et mul on hea hääldus hispaania keelel:D ma küll sügavalt kahtlen selles:D Aga küll see keel tuleb, ega ta tulemata ei saa jääda.

Nii, mis ma siis oma vabadel päevadel tegin. Minul oli seekorda vabadeks päevadeks neljapäev ja reede, edasipidi hakkab olema kolmapäev ja neljapäev, nagu Epulgi. Siis saame koos midagi teha. Sel nädalal kattus ainult neljapäev. Neljapäevast Epp juba rääkis. Reedel magasin vabalt kella 13ni, sest mu toas pole aknaid ja ma lihtsalt ei saa aru, kas on hommik või öö, uni on väga magus. Käisime söömas ja pärast natukene rannas. Siis tulin koju internetti ja Epp läks tööle. Üritasin siis netis oma kohustuslikud tiirud ära teha (Orkut, Facebook, e-mail, Postimees). Pärast pesin pesu ja rohkem väga teha ei jõudnudki. A söömas käisin ka. Õhtul külastasin vahepeal Epu baari ja vaatasin hotelli showprogrammi. Epp tahtis mulle ikka midagi kokku segada kogu aeg, ja jõingi siis paar Pomadat ära. Kui show lõppes, tulin oma tuppa ja muud ei teinudki. Järgmine päev siis läksin tööle.

Laupäeva õhtul peale tööd tuli Epp mulle ütlema, et kui ta vabaks saab, siis me läheme tema kahe töökaaslasega Ciutadellasse välja. Mul oli ilusti umbes poolteist tundi aega ennast korda teha. Lõpuks siis läksimegi, mina, Epp, Jesus ja Monica. Jesus ja Monica on siis Epu töökaaslased ja päris elus omavahel elukaaslased. Jesus on 20 ja Monica 35, nii tore:) Jõudsime siis Ciutadellasse, Monica käis veel kiiresti dussi all ja umbes kell 2 saime nende juurest liikuma. päris hiline aeg peole minna, aga siin on tavaline. Jalutasime siis Ciutadella vanalinnas ja otsisime kohta kuhu minna, linn oli täis noori. Monica teadis rääkida, et eile oli vist noortel keskoolide lõpetamine ja kõik pidutsevad väljas. Esimesse kohta kuhu minna tahtsime, ei läinud me isegi sisse, sest seal tõesti oli liiga palju rõvedalt täis noori:D Läksime siis sadamapiirkonda, kus on kõige rohkem peokohti. Läksime ühte baari, mis asus tegelikult enne sadamat. Baar oli väike ja rahvast täis. Läksime leti äärde, et midagi juua osta. Samal ajal torgiti meid Epuga kogu aeg ja üritati tähelepanu saada:D Üks tüüp üritas mulle jooki kätte suruda, aga ma keeldusin:D Ostsime siis endale kokteilid ja noorpaar õlut. Pakkusime Jesusile ja Monicale raha nende eest, a nad keeldusid vastu võtmast. Nii armas:) Istusime siis leti ääres. Baaris töötasid väga lahedad baarmanid, kes üsna varsti küsisid, kust me pärit oleme, mis me Menorcal teeme jne. Rääkisime nendega juttu:D Vahepeal tegi mingi tüüp mulle teisest baarileti äärest joogi välja. Selle julgesin vastu võtta, sest nägin kuidas seda tehti, Epp sai ka joogi muidugi:D Vastutasuks ma isegi ei läinud rääkima selle tüübiga:D Sorry onju:D Baarmanidega rääkida oli huvitavam ja nad tegid ettepaneku, et kui nad töö lõpetavad, siis võiks klubisse edasi minna. Me tegelikult tahtsimegi tantsida ja olime pakkumisega nõus. Istusime siis baaris umbes kella neljani ja panime putka kinni. Rääkisime veel Eestis, sama jutt nagu ikka, Eurovisioon, Skype jne:D Nad lasid meil isegi youtubest meie Eurolugu lasta:D:D:D

Edasi siis läksimegi kõigepealt vanalinna tagasi, et Monica saaks pangast rahva võtta. Ilge ringi tegime:D Baarmanid läksid juba ette klubisse ära. Me läksime siis hiljem järgi, kiirustasime, sest kõigil oli hull pissihäda:D Jõudsime siis klubisse. WC-d olid lihtsalt rõvedad. Haisesid kõige rõveda järgi, paarid tulid kabiinidest välja, potid olid umbes jne:D Ok, häda oli suur ja midagi teha polnud:D:D:D Oluline info teile see kõik onju:D

Klubi oli suhetliselt suur, rahvast pilgeni täis, muusika oli selline techno-rocki-träna segu:D Kõige rõvedam asi hispaania klubide, pubide ja baaride juures on see, et inimesed suitsetavad siseruumides. Ilgelt rõve. Väikesed tossupommid olime pärast. A nendele tundub see kõik ok, sest enamus siin ju suitsetavad. Saime oma tuttavate baarmanidega kokku, rääkisime juttu, tantsisime natuke ja umbes kell 6 hakkas helisema mingi viis, millele kõik kaasa laulsid ja ümisesid. See on mingi üleüldine viis vist, mis tähendab seda, et pidu on läbi. Monica ja Jesus läksid vahepeal kuhugi mujale edasi juba. Meil Epuga oli 7se bussini veel aega ja mõtlesime mida teha. Jalutasimegi siis kolmekesi, üks see baaritüüp, mina ja Epp kolmekesi bussika juurde, et bussiaegu vaadata. Saime kinnitust, et esimene buss Calan Boschi väljubki kell 7. Meil oli 40 minutit aega, tore:D Siis see baaritüüp, edaspidi siis Tolo, tema nimi, lühend mingi ülipikast lahedast nimest, ütles, et ta elab kohe seal samas ja võib meile tüüpilist Menorca linnakodu ja pakub meile kuuma shokolaadi, oma väga hea. Tüüpiline Menorca kodu näeb siis välja suht pisike, aga sellel on 4 korrust:D hullult lahe, trepid, rõud, peenikesed toad ja tal oli mõnes toas isegi läbipaistev lagi/põrand:D Väga bueno kodu oli igatahes. Tegime siis ekskursiooni Tolo kodus ära ja oligi aeg bussipeale minna.

Bussijaamas kohtasime meie naabertoas elavaid prantsuse tüdrukuid, kes just väga selges olekus polnud:D Nad lähevad selle nädala lõpus Prantsusmaale tagasi ja võtavad veel Menorcast viimast:D Sõitsime siis kõik neljakesi oma hotelli, jõudsime siia tagasi kella poole kaheksaks hommikul. Receptionis oli muidugi üks mu töökaaslane, selline teisel ametikohal olev naine, pärast bossi:D aga õnneks olin täitsa selge:D Kuigi teda ei oleks see vist huvitanud, sest siin on pidtutsemine normaalne:D Prantsuse tüdrukud kilkasid õnneks seal väga kõvasti ja meie põgenesime kähku oma tuppa ära. Sõime oma võikusid, mis eelmisel õhtul baarist küsisime. Kuigi oleksime saanud poole tunni pärast juba ka hotelli restoranis hommikust süüa, aga aega polnud ja tahtsime kähku magama minna. Magasin siis vahelduva eduga 4 tundi. 12.30 pidin juba tööjuures olema söömas ja kella 13st hakkas minu tööpäev:D Epp sai ikka rohkem magada, sest tema läheb tööle alles kella poole viieks. Veab. Aga mis seal ikka. Kuna me arvatavasti kõik nädalavahetuset töötame, siis peame enam-vähem sellise režiimiga võibolla harjumagi:D Mitte iga päev muidugi.

Tööpäev oli pikk ja väsitav, aga elasin üle. Rahvast oli kuidagi palju. Uued kliendid tulid, enamus on italianod ja ka inglased. Nädalavahetusel on vist töötajaid ka vähem. Nüüd istungi siin oma toa terassil, juba tund aega kirjutan. Epp tuli ka vahepeal töölt ja nüüd mõlemad valutame oma jalgu. Aga no pasa nada, 2 päeva veel ja siis puhkame jälle 2 päeva.

Nii see esimene nädal meil möödunud ongi, edaspidi läheb kindlasti veel huvitavamaks. Tulemas on Menorca ja vist kogu hispaana aasta suurim sündmus, St. Joani festiva. Umbes nädal aega rahvas pidutseb. Kõik tulevad oma hobustega välja ja rahvas möllab. Seekord peame oma jaanipäeva siis arvatavasti hispaania moodi:)

Esmaspäev ongi käes ja ma lähen nüüd magama ära. Stay tuned. Sorry, et jutt nii pikk sai, mul lihtsalt on suhteliselt vähe aega siin istuda korraga nii kaua.

Igatsen teid ja olen natuke kurb, et teiega põhimõtteliselt üldse suhelda ei saa:(
Loodan, et kõigil läheb hästi.

Ema ja isa, panen pilte vahest Orkutisse üles, öelge siis Mikule, et ta teile neid ikka näitaks, kui uusi lisan:P Kahtlane, et see internet siin paremaks läheb.

Tsau, head ööd, hommikut või päeva teil!
Besos!
Teele:)

!Buenos días!

On reele ennelõuna ja ma tõusin poole tunni eest st kell 11. Saime eile hilja magama ja hommisöögi pärast ei viitsinud ka üles tõusta. Vahepeal on olnud mul veel üks tööpäev (8. juunil) ning 2 vaba päeva takkaotsa.

Räägin pisut teisest tööpäevast, sest seal olid mõned juhtumised.
Esiteks, ma lõhkusin ära oma esimese(d) klaasid kui laudu koristasin. Kandiku kuhjasin mõnuga klaase täis aga kuna need olid enamuses jooke pooltäis ja kellaaeg oli ka juba 21 paiku ning muidugi hakkkasin ma veel lapiga lauda puhastama läks kandik upperkuuti. Ma olin läbimärg :) eriti püksid! Pluusi sain ära vahetada aga pühkse mitte, sest neid antakse inimese kohta üks paar. Töökaaslased olid aga väga sõbralikud ja boss ka. Tuli koristaja ja korjas jama kokku. Ma teadsin, et see ühel päeval juhtub ning ega see mind väga ei morjendanud ka. Teised töötajad ka aeg-ajalt ikka lõhuvad klaase, niiet õnne kui palju! Pärast seda väikset äksidenti läksin aga nägu naerul baariletitaha jooke segades pükse kuivatama ja pärast laudu koristadas olin ettevaatlikum.
Teiseks, püüdsin teha oma esimest itaalia espressokohvi väga vana kohviaparaadiga kui see kohvi täis kobakas järsku aparaadi küljest ära kukkus ja auru lendama hakkas! :D Probleem seisnes selles, et rohkem jõudu tuleb kasutada, sest tegemist on iiiidse aparaadiga ja see lendabki sealt ära kui korralikult kinni ei löö. Teine kohvitegemise katse läks juba palju paremini ja tegelikult ega see polegi raske. Itaalia kohvi eest tuleb eraldi maksta 1,20 euri ja itaalased teevad seda tihtipeale, kuna olgem ausad see kohvi, mis siin hinna sees pakutakse on lausa jube. Õnneks meie saame seda head kohvi juuna niipalju kui soovime ja tasuta! :) !muy bien!
Kolmandaks, kui õlletünn tühkaks saab siis "plahvatab" ka see!! Ka see on omal nahal järgi proovitud. Ei midagi hullu, keegi jookseb siis keldrisse ja vahetab tühja tünn uue vastu ja pidu läheb edasi.
Muidu läks tööpäev hästi ja suhteliselt kiiresti, 19:15-19:45 oli mul väike õhtusöögi paus ja tuppa magama sain 24:30.

2 VABA PÄEVA!

Tore! Vabad päevad on ikka toredad. Siis saad rahulikult ringi kulgeda ega pea mõtlema tööle minemisele. Saad vaadata, kiuidas teised tööd teevad ja kurvastada kaastöötajaid lausega "Yo tengo dos días libres". Esimene vaba päev oli pilvime - Epul esimene vaba päev ja randa mõtet minna ei olnud. Seega tegime hommikupoole Teelega väikese tiiru lähiümbruses ja pärastlõunal läkisn töökaaslase Hugo ja vetelpäästjana töötava Cristiani ehk Cris´iga Ciutadellasse. Läks hästi, Cris oli autoga ja seega ei olnud vaja bussi oodata. Tegime autoga linnapeal väikese tiiru ja seejärel läksime ühte koopa kohvik-baari (en cave), kus võtsime väikese sangria ja tapas (paneeritud mereelukad). Menorcal on oma keel, st nt, et eesõnade el, la asemel kasutatakse siin en, na ja osad sõnad on hoopis teistmoodi hääldataud ja üldse ei saa midagi aru. Koopaid on siin saarel veel, millesse on midagi sisse ehitatud. Kui hästi läheb viiakse meid järgmisel nädala saare ühesse kuulsamasse koobas-baar-tantsuklubisse, kust avaneb imeline kõrge vaade merele. Kuna Cris töötab seal nädalavahetustel saaks me tasuta sisse, mis on ka kokkuhoid. Aga eks see selgub järgmisel nädalal. Pärast väikest istumist koopa-kohvikus ja poistele "terviseks" ehk !Salud! õpetamist ja Eesti lühitutvustamist: lisaks eurovisioonile on meie "nokia" skype ning internet bussis-põllul, meil on palju metsa ja laulu- ja tantsupeod läksime vanalinna jalutama ning kuninganna (la reina) kohvikusse teed jooma. Koju tulin 21:30 bussiga, mis makseab 1,75 euri ning sõidab hotelli ette u 20-25 minutiga. Kuna õhtusöögile ma ei jõudnud ja ega kõht tühi ka väga ei olnud hüppasin baarist läbi ja küsisin endale ühe võileiva. Teele tööpäev lõppes 22:30 paiku ja siis me avasime Rioja punase veini, et seda tähistada.

Minu teine ja Teele esimene vaba päev tervitas end päikesepaistega ja pärast hommikusööki suundusime randa, et päikest võtta. Kuna oli suhteliselt tuuline olid ka lained suured ja me otsustasime piirduda hotelli rannaga. Vesi oli sogane, see soga meenutab nii saepuru liiste ja vees olles me naersime, et nüüd siis protseduur: naha koorimine saepuruliistudega vahemere moodi. Lained olid mõnusad ja oli mis pärast bikiinide alt välja tuli, vann oli peaaegu umbes. :D
Pärast lõunasööki tegime katseid internetis olla, vaat see on tegevus, mis kõik närvirakud ja kannatsulikkused proovile paneb. On-ei ole-on-ei ole jälle ja nii kogu aeg. Samas parem kui päris ilma.
Kell 17 lõppes töökaaslasel Hugol tööpäev ja kuna ta oli autoga võttis ta ka meid peale, et Ciutadellasse minna, ta ise elab seal koos oma tüdruksõbraga juba 2 aastat. Pani meid keskklinnas maha. Alustasime Teelega poodide läbikammimist lootuses midagi huvitavat leida ja me ei pidanud pettuma, juba esimeset poest leidsime täpselt sellised riideesemed. Uskumatu, kui õnnelikuks võib naisi teha üks riidehilp!!!
Tagasi hotelli jõudsime kenasti õhtusöögi ajaks. Söögisaal nägi välja tavalisest erinev, kaunistatud sombrerodega ja puha. Ka toiduvalik oli testsugune. Siis selgus, et iga nädal on neljapäev Hispaania päev, mil pakutakse suuremat valikut kohalikku toitu. Vahva, see meil vaba päev. Pärast sööki oli väike interneti katsetamie ja kell 22 läksime baarisaali, kus toimus etteaste. See oli päris lõbus ning kestis üle tunni. Joogiks võtsime gin´i fanta limoniga ehk Pomada, mis on selle piirkonna rahvuslik jook.
Südaöö paiku pidime oli plaan minna prantsuse tödrukutega, kes ka siin hotellis praktikal on, lähelal asuvaase baari, kuid siis plaanid muutusid ja me läksime hoopiski Hugo ja Cris´iga Ciutadellasse. Enamik baare on veel suletud ja rahvast liigub vähavõitu. Aga juuli-august pidavat olema hullumaja, sest siis kõik kohad hommikuni avatud ja inimesi palju igal pool. Aga eks me seda veel näe, mismoodi suvi siin saarel välja näeb. Talvel ei ole siin aga suurt midagi. Ka meie hotell on avatud maist-oktoobri esimese päevani. Istusime natuke juba tuttavas la reina baaris ja tagasi tulles Cala´n Boschi tegime väikese jalutuskäigu rannas. Magama saime kella 4 paiku.

Kell on juba seal maal, et hakkab lõunasööki saama. Hugo teadis rääkida, et siin hotellis tehakse kolmekläiguline söök + vahepalad valmis 3 euriga inimese koha, mis on uskumatult väike summa. Seetõttu on ka toidud võibolla mitte nii super-head. Selle raha kohta pakutakse siin minu meelest aga väga suurt toiduvalikut ja iga päev on olnud see ka pisut erinev. Näete juba, et mul kõht tühi! :) Lähen ajan Teele ka üles. Pärast sööki läheme randa ja kell 16:30 algab mul kolmas tööõhtu.

Kahju, et meil nett niiiiii hakkiv on. Seetõttu paneme pilte üles Orkutisse , siia vahele neid ei ole veel õnnestunud panna.

Suured kallid ja musid teiele ning järgmise korrani.
Epp

Hola!

Räägin siis oma tööst ka.
Olen tööl käinud juba 1 ja pool päeva, tulin just oma päevasest vahetusest ja kahe tunni pärast lähen õhtusesse tagasi. Väike netisiesta siis. Minu töökaaslased, erinevalt Epu omadest, põhimõtteliselt keegi inglise keelt ei räägi, üks kaks sõna maksimum:D iseenesest on see ju tore, äkki õpin siis midagi, aga praegu on selletõttu ikka päris raske, kuna ma päris täpselt ei oska kõike ja neil on päris raske mulle seletada ja minul küsida. Aga siiamaani oleme hakkama saanud. Mingi hispaania keele põhi on õnneks all ja mõistan juba päris hästi. õnneks nad ju seletavad kätega ka, eriti veel mulle:D Kõik töökaaslased tunduvad väga toredad, küsivad kuidas mul läheb, kas ma tunnen end hästi jne.

Töö iseenesest ei ole raske, aga see 4 tundi korraga venib ikka kuidagi:D Ülesandeid on ka umbes tuhat, koristan laudu, teen uued lauakatted, tühjendan seda käru, kuhu peale mustad nõud ja prügi viin, eile sain proovida ka nugade/kahvlite ja klaaside poleerimist, see polnud üldse raske, mulle isegi meeldis, aga olen veel pisut liiga aeglane vist:D kui kliendid lahkuvad peab uue saali korda seadma, uued katted, puhtad nõud tooma, riidest salvrätikuid voltima ning kontrollima, et kõik oleks korras. Eile pidin olema päeval nn sabarakk ühele Davidi nimelisele kutile, kes siis püüdis mulle seletada, mida parasjagu tegema peab ja jälgisin teda ja ta tegemisi. Õhtul oli siis teine kutt mu nn boss, Miguel oli vist nimi, ta ka õpetas ja ma püüdsin õppida.

Täna oli situatsioon juba natuke teine, seekord oli mul juba oma väike piirkond, mille eest siis hoolitsema pidin. Üritasin olla kiire ja korrektne, a eks ma pean veel kindalasti harjutama. Kõik on väga mõistvad kui ma ei oska ja kui midagi mulle seletavad, siis küsivad ikka, et kas sain aru ja kui ei , siis seletavad uuesti, aeglasemalt, või näitavad ise ette:D Õnneks mingi jamaga veel hakkama pole saanud, mulle endale tundub, et olen päris tubli olnud, arvestades seda, et keelt ei oska:D ka ülemus ütles mitu korda, et muy bien, muy bien. Eks ma annan endast parima.

Sööma pean ma enne oma tööaega, siis 12.30-13.00 ja 18.30-19.00.

Muidu on kõik väga tore. Meil hakkavad Epuga olema ühised vabad päevad, ainult sel nädalal üks päev ei kattu, sest mu ülemus sõitis vist kuskile ja töötajaid on rohkem vaja vms. Aga muidu on vabadeks päevadeks siis kolmapäev ja neljapäev. Erinevalt teistest töötajatest võime ka näiteks basseinis ujuda kui tahame, a veel pole seda proovinud. Ja kui peaks olema soov näiteks drinki võtta, võime seda vabalt tasuta baarist saada. Siiamaani oleme fantat joonud 2 korda:D Ülemus ütles, et me oleme erilised töötajad ja sellepärast meil ka niipalju vabadust on:) No ega nad ju palka meile maksma eriti ei pea.

Kui keegi küsib kust me pärit oleme, on vastuseks tavaliselt, et aa Estonia, Eurovisooon:D Mõni ei tea Eestist midagi. Keegi oskas meid ka Lithuaniaga samastada, väga vale ju pole:P Kokk, kes on hästi tore onu, teadis ikka ajaloost ka natuke, et endine Nõukogudel Liidu maa jne. Kui ta küsis, kust ma pärit olen, siis ütles, et ta kohe esimese asjana vaatas, et ma kuskilt sealt olin, a see oli kindlasti lihtsalt mingi meelitus:D Enamus teab vähemalt, et tegu on Euroopa riigiga, mitte Venemaaga:)

Okei, hakkan siis lõpetama, muidu te ei viitsi äkki lugeda. Pilte on siia suht raske panna vist, sest meil nett on umbes selline, et 1 minut on ja 5 minutit login sisse jälle. Suht masendav on see neti asi, tahaks vahest Orkuti esilehest kaugemale ka jõuda:D ja msn-is inimestega rohkem rääkida, kui üks lause, milleks on, et mul nett jamab:D A vähemalt on midagigi, tuleb vist rahul olla.

Kallid olete ja igatsen teid!
Teele

Epu esimene tööõhtu

Eile oli meil esimene tööpäev.
Mina (Epp) räägin teile nüüd pisut oma tööpäevast. Alustasin tööd baaris, nagu lubatud 16:30. Töökaaslased on mul sõbralikud ja abivalmis ning enamus valdab inglise keelt suhtlustasandil hästi. Ka manager on normaalne. Kuna hotell pakub suures osa sall-inclusive teenust, siis töö baaris on ka selle tõttu tavapärasest pisut erinev. Rahaga tuleb arveldada vähe, üldjuhul jäätise ja itaalia kohvi ostmisel, vahel ka mõne kokteili eest. See on hea, sest igasugu probleeme tekib ka seetõttu kordades vähem. Seega seisneb töö nö tasuta jookide suuremahulises jagamises. Sest kui asi on hinna sees, siis tuleb seda tarbida nii palju kui vähegi sisse mahub ja seda meelt on ka meie maja kliendid.

Koheselt tööpostile asumisel anti mulle ülevaade pakutavatest jookidest ja viidi keldrikorrusele, kus vajadusel tuleb joogikaste vahetada ja tehti tuttavaks jäätegemise masinaga. Suur enamus jookidest tulebki kraanist või nupulevajutamisega nt õlu, karastusjoogid, sangria, mahlad ja alkohoolsed valmiskokteilid. Ausalt öeldes ega need valmiskokteilid kõige paremad ei ole aga asja võlu peitubki selle odavuses. Hinna see on ka piisav valik kanget alkot nagu viin, rumm, viski, gin..., millest saab mitmeid jooke kokku segada. Tasuta saavad kliendid ka erinevaid võileibu. Soovi korral saab osta ka teisi jooke ja kokteile, kuid üldjuhul neid keegi ostma ei kipu.

Õtust sõime 19-20 vahel, selleks eraldatakse pool tundi. Topitu saame valdida ikka rootsi lauast, kuid söömiseks on sellesk eraldi ruum kusagil allkorrusel. Kõige kiirem aeg on 21-24, siis kõik teenindajad mina kaasa arvatud tõmblevad edasi-tagasi jooke valada ja ka laudu koristada. Õhtuses vahetuses on tavaliselt 4 inimest, 3 leti taga ja 1, kes laudu koristab ja klaase masinasse paneb ja tuhatoose tühjaks valab ja ära peseb. Jooksmist on piisavalt. Mina veetsin aga oma esimese tööpäeva enamuses leti taga jooke serveerides. Jube armas oli see, kui väiksed lapsed tulid jooki küsima ja lõppu lisasid por favor :). Kuna ühte jooki saab nimetada erimoodi oli pisut keeruline aru saada, mida keegi täpselt tahab aga kamba peale sai ikka soov välja selgitatud ja joogid jagatud. 22:30 tundsin pisut juba väsimust ja viimased pool tundi lõid jalad lausa tuld. Kell 24 tahtsime baari kinni panna aga inimesed kohe ei taha kuhugi minna ja laudu ei saa koristada ka. Lõpuks ikkagi panime uksed kinni ja tuled kustu ja läksime minema. Vooooodiii....

Täna hommikul, olles kõhud täis söönud head ja paremat läksime randa päikest võtma ja ujuma - väsitav tööpäev oli ununenud. Mõnus kui on soe ja saab liival mõnuleda. Tegime ka väikese jalutuskäigu teise lähedalolevasse randa. Tunni aja pärast algab mul teine tihe tööõhtu, loodan, et ka see läheb kenasti.

Tervitustega Epp :)

Oleme elus!!!!

Nonii sõbrad, jõudsime elusalt oma uude koju. Reis läks superhästi, kui välja arvata lendudevaheline passimine Berliinis ja eilne kohvrivedamine Mallorca ühes sadamalinnas Porto d´Alcudias, kust siis väljus meie praam Menorcale. Esimese öö veetsime Palma lähedal hotellis, mis oli 4km lennujaamast ja umbes 7km Palmast, mis on siis Mallorca pealinn. Mallorcal hotelli jõudes olime eduka päeva üle nii õnnelikud, et otsustasime kuhugi veini jooma minna. Ei löönud ennast üles ja otsisime kohti kus me saime, aga igal pool tundusid olevat ikka need idiootidest vilistajad:D aga siis. Märkasime ühte kohvikut kus tundus olevat palju pensionäre. Pidu tundus tore, penskarid tantsisid elava hispaania süldimuusika saatel ning pervosi ei paistnud kusagil. Istusime siis sinna maha. Kui küsisime kelnerilit ühe pudeli majaveini ja vett, tegi ta väga suured silmad ja imestas, kuidas me jõuame kahekesi ühe suuuuuuure pudeli ära juua. No me siis kinnitasime, et jah, soovime ikka pudelit ja ta siis pidigi nõustuma. Me siis mõtlesime, et OMG äkki siin on majaveinid mingi eriti suurtes pudelites. Ootasime siis oma pudeli ära ja kae imet, pudel oli täiesti tavaline 0,7l ja vein tundus väga hea. Istusime siis seal kuni lõpuni, jõudsime sinna tegelikult suhteliselt hilja ka, aga saime hakkama oma vee ja veiniga ning jõudsime isegi täiesti sirgelt hotelli tagasi. Otsustasime minna mööda rannaäärt, et pervosi vältida;)

Natuke siis näeme ka kultuuridevahelisi erinevusi. Näiteks praamis tundus inimestele normaalne, et oma lapsel avalikus kohas mähkmeid vahetada. Istusime tegelikult lounge moodi kohas, kus inimesed ka süüa said. Meile tundus veits kahtlane, et üks tädi seal oma lapsel pepu paljaks kisub ja mähkmeid siia-sinna loobib. Aga noh, võibolla on viga meis:) Praamisõit kestis umbes kaks ja pool tundi ja enamus ajast me magasime oma pehmetel pingikeste.
Keelte suhtes pani imestama, et tegelikult Mallorcal rääkisid kõik meiega inglise keeles, ka bussijuhid. Valmistasime kogu aeg ennast fraasidega ette, mida öelda ja kuidas, aga kõik rääkisid inglise keeles ja me ei saanudki harjutada:(:D
Menorcal tundub asi juba natuke teistsugune, siinsed töötajad küll väga inglise keelt ei valda, receptioni töötajatega saab küll hakkama. Teele boss tundub olevat selline tüüpiline hispaania paks mees, rääkis ainult hispaania keeles ja esimese asjana ütles meile Guapo(ilus), see on veits kahtlane. Teele alustabki täna oma tööpäeva kella 13-17 ja 19-23, Epp läheb tööle kell 16.30-24.30. Saime kätte ka oma tööriided, Epul anti alguses natuke suured, aga saime need vahetatud.

Internetist niipalju, et siin hotellis oma Wifit pole, pidime ostma endale 3kuulise paketi, mis on siis mingisugune ülesaareline wifi. maksab umb 1000 krooni 3 kuu eest. raha kokkuhoiu mõttes tegime selle ainult ühele arvutile. Ilma ju ei saa, sest MUIDU VÕIB HULLUKS MINNA. ja tahame ju teiega ka suhelda.

Süüa oleme saanud nii, et sööme koos klientidega rootsi-lauas ja sama sööki. Ei tea kas see on ainult esimene päev nii, või ka edaspidi. Kahtlane küll tundub, et töötajad koos klientidega süüa saaks.

Nüüd siis siinse kõige suurema ülemusega kohtuma, loodame parimat. Ja plaan on minna linnapeale ja otsida mingi supermercado, kust saaks vett ja puuvilju varuda.

Olge siis tublid ja hiljem proovime ka mõned pildid lisada.
Siin on ilus ilm ja sooja on umbes 29 kraadi.
Tsau